Esimene peatus - Yangon (1)

Ma ikka vahel mõtlen, et kuidas mina, selline kerge sabaväristaja, ikka tulen selliste mõtete peale, et läheks jälle täitsa uude tundmatusse kohta, millest peaaegu midagi ei tea, kultuuri ei tunne jne.

Nagu kunagi esimest korda Aasiasse tulles, oli mul ka seekord Bangkokist Yangoni lennates selline kerge kartus sees, et kuidas siis see kõik olema hakkab. Ikka ju räägitakse, kuidas nii mõnelgi maal on justkui ohtlik ja äkki olen ma just nüüd sellisesse minemas. Kuid esimesed päevad Myanmaris näitavad küll, et tundub, et taaskord olid hirmul õnneks suured silmad.

Minu esimene tutvus Yangoniga oli öösel, läbi takso akna ja mulje oli hea. Tundus puhas ja väga korrektne. Kell polnud küll veel kümmegi, kuid selles 7 miljoni linnas olid tänavad ligi inimtühjad. Edasi sõites pilt veidi muutus, mitte inimrohkuse osas, aga linn muutus veidi räbalamaks. Nagu hiljem taksojuhilt saadud kaardilt vaatasin sõitsime lennujaamast tulles läbi kolme peamise linna osa, mis inglise keeles siis: Upper-Town, Middle-Town ja Down-Town. Vastavalt siis ka korrektsus ja puhkus, kõrge, keskmine ja madalam. Mina elasin all-linnas, aga see pole üldse kahetsusväärne, sest päevasel ajal tundus just seal olema kõige rohkem elu.

Ööbimispaik oli mul selline pigem tagasihoidlik, kuid puhas ja korralik. Hinnas oli ka hommikusöök, millel, selgus, olid väga suures portsud. Eelmisel õhtul pidi järgmise hommiku söögi ära valima. Nt teiseks hommikuks valisin köögiviljade ja kanaga nuudliroa, mida mulle ikka tõelise mäe jagu laud toodi. Toit oli väga maitsev! Kuid olles söönud kaks kolmandikku portsust, olin juba selgelt üle söönud ja kõhus oli raske tunne. Hommikusöögi juurde kuulus veel tee (või kohv), hooaja puuvili (hetkel siis arbuus) ja mahl.

Esimesel hommikul, kui läksin linna kaardiga vastuvõtu laua juurde, et midagi uurida, selgitati mulle lõpuks, et linna peamine vaatamisväärsus Shwedagon Pagoda on ikka väga kaugel (umbes 5 km) ja sinna peaks kindlasti taksoga minema. Seda kinnitas kõrvalt ka üks külaline, et nimetatud pühakoda on ikka väga kaugel. Eks ma siis arvasin, et jalutan see päev oma ümbruskonnas, all-linnas, ringi, kuid peatselt avastasin, et olen ikkagi kesklinna kanti jõudnud. Jalutasin ümber ühe järve ja lõpuks läksin ka suurt Pagodat vaatama - see oli kompleks suurest kuldsest kella kujulisest ehitisest ja paljudest väiksematest templites, mis kuldsed valged või klaasi/ peegli mosaiikidega sätendavaks tehtud. Loomulikult olid kõik kohad Buddha kujusid täis ja erinevaid valvurite kujusid templite ustel. Sellesse templite kompleksi oli peidetud ka erinevaid reliikviaid, nt Buddha hammas ja Buddha jalajälg. Pagoda ehitamise aluseks on jutu järgi samuti 4 reliikviat, millest üheks Buddha 8 juuksekarva. Muidu kõik väga põnev, aga selleks hetkeks, kui kohale olin jõudnud, olin juba veidi väsinud ja palavus hakkas ka tunda andma, kätte oli jõudnud keskpäev. Istusin erinevate templite juures varjus ja vaatasin, kuidas rahvast liikus. Varjus oligi kõige parem olla ka seetõttu, et seal said silmas veidi puhata. Nimelt on Pagoda ala põrandad enamuses lumivalgest kivist ja ka osad hooned on valged. Põrand on valge täitsa praktilisel eesmärgil, nimelt võib templite alal liikuda ainult paljajalu ja kõik vähegi tumedamad pinnad lähevad kuumaks nii, et nende peale ei saa astuda. Vahet on tunda isegi lumivalge ja natuke hallikasvalge kivi temperatuuris, tumedat kivi ei tasu mainidagi.

Pagodas olin ka ise nagu väikest viisi vaatamisväärsus, nimelt tuldi korduvalt minu juurde sooviga minuga koos pilti teha. Tõsi ta on, et Yanoni tänavatel jalutades turiste just igal tänavanurgal ei näe, päeval mõnd üksikut märkab, aga kõige enam ikka ööbimispaigas. Ühe templi juures sattusin kõrvuti istuma ühe ameerika paariga, siiski valiti pildi peale mind. Tüdruk arvas, et ju olid põhjuseks mu roosad juukseotsad. Neist kahest pidi muidu populaarsem pildile palutu olema poiss, seda tõenäoliselt oma heleda habeme tõttu.

Esimese päeva pärastlõunaks olin oma kannad villi käinud - jalad pole enam harjunud kingadega ringi eebeldamisega. Tuleb jalad sellega jälle ära harjutada, sest ega ma siia istuma tulnud, istudes ei näe ju midagi.

Teine päev Yangonis möödus all-linnas ringi jalutades. Leidsin, et vist oleks mõistlik täitsa keskpäeval õuest siiski eemale hoida, nii jalutasin hommikul paar tundi ringi ning lõunaks läksin tuppa ära, magasin tunnikese, sest oli uni, ja siis tegin tööd, sest ei suutnud ju enne puhkust kõiki asju ära lõpetada - sain sammukese täis puhkusele lähemale - ainult üks raport veel kirjutada.

Ma olen püüdnud endale kirjeldada, milline üks Myanmari inimene keskmiselt välja näeb, kuid ei oskagi täpselt. Nad on sellised tõmmud (veidi hindu värvi, aga enamasti ikka mitte nii mustja nahaga) ja silmad on kergelt pilus, kõrgete põsesarnadega. Ütleksin, et kohati väga kenade näojoontega. Eks siin muidugi ela erinevaid rahvaid, on näha ka täitsa hindusid ja veidi enam hiinlase välimusega inimesi. Palju kergem on aga kirjeldada inimeste riietumisstiili: enamus inimesi käib ringi pikas seelikus ja lühemate või pikemate varrukatega pluusiga. Jah, enamus inimesi, ka meestel on seljas pikad seelikud. Leidub küll ka püksikandjaid, aga nad on vähemuses. Loomult tunduvad inimesed on sõbralikud ja abivalmid ja enamasti naeratavad. Kui tänava ääres seisma jäin, et kaardilt vaadata, kuhu jõudnud olen, tuli ikka ja jälle keegi uurima, et kuhu ma minna tahan, et siis juhendada, kui teavad.

Keeleliselt on nii ja naa. Tegemist on küll endise briti kolooniaga, kuid inglise keelt inimesed siin väga ei räägi või kui räägivad, siis tihtipeale raskesti mõistetava aktsendiga. Kohalik keel on aga täitsa mõistmatu ja vaatamata pingutustele pole ma veel suutnud korralikult aitähgi ütlema õppida. Kirjutamiseks on neil tundmatu kiri, milles numbritelegi omad märgid. Kuid huvitaval kombel on tänaval aeglasemat sõitu meelde tuletavad märgid inglisekeelsed.