Elu on seiklus

Mõnisada kilomeetrit sisemaale ja veidi ülesmäge ja Austraalia talv näitab oma võimet olla päris jahe. Kui "mäelaagrisse" kohale jõudsime, siis uurisime karavanparki sisse registreerides ka ilmateadet. Kahjuks neil järgmise päeva ilma sellel hetkel teada ei olnud, nii et jäi vaid loota, et meile mitte väga armuline ilm vahelduseks siiski ka paremat nägu näitab. Saime kaasa hoiatused olla mäel ettevaatlik ja arvestada, et ilm võib kiiresti muutuda. Öö oli jahe, kuid hommik päiksepaisteline, :) suurepärane jalutuskäiguks. Tugev hommikusöök söödud sõitsime jalutuskäigu alguspunkti. Selgituseks siis niipalju, et matkarada Bluff Knoll'i otsa on 3,1 km pikk ehk siis 6,2 km edasi-tagasi ja selleks soovitatakse arvestada umbes 4 tundi. Rada pole liiga raske, ses suhtes, et jalutatav, ei ole vaja spetsiaalset ronimisvarustust ja ei ole ka kohti, kus reaalselt mööda kaljut ennast üles vinnama peaks. Eriti raja esimeses osas on palju trepiastmeid ja suhteliselt järsk tõus. Nagu tea

Peale kibedat kihutamist mööda Austraalia teid ja tänavaid oli aeg veidi rahulikumalt võtta. Caroline (minu prantsaslest reisikaaslane) oli juba pikemat aega kibelenud vaalasid näha ja nii vurasime Albanysse jõudes kiiruga tursmi-infosse, et enne selle sulgemist teada saada, kas järgmiseks päevaks oleks võimalik mõnele tuurile kohta saada. Mina olin selle ajani kindel, et ise vaalu otsima ei lähe ja veedan ühe päeva niisama Albany peal ringi vaadates. Olles väljasõitude kohta info kätte saanud, võtsime aega veidi asja planeerida ja Caroline otsustas, et kui vaalavaatlusele minek, siis saab ka hommikul piletid osta, liiatigi, et infokeskuse töötaja seda soovitas ja ütles, et kahel olemas oleval tuurikorraldajal on mõlemal järgmiseks päevaks veel vabu kohti ja peale meie lahkumist infopunkt suleti ning keegi öösel kohti juurde broneerida ei saa. Esimest korda reisi jooksul läksime avastama kohalikku pubi elu. Maitsesime erinevaid kohalikke õllesorte pubis, mis vähemalt osaliselt müüdava

Margaret River piirkonnast edasi liikudes oli sihtmärgiks Pemberton ja sealt edasi hiiglaspuud ja Tree Top Walk, tee sinna oli aga pikk ja olles läbinud mõned sajad kilomeetrid oli tunne, et kui kaua sa ikka niisama sõidad, võiks ju vahelduseks miskit vaadata ka. Nagu tellitult leidsime varsti ühe sildi, mis näitas vaatamisväärsusele. Pöörasime väiksele kruusateele, mis pidi meid viima Donnely järvede juurde. Tee läks aga aina väiksemaks ja ühtegi järve kuskilt ei paistnud. Jõudsime vaid miski eramaa sildini... Pettumus, kuid mis teha, ega alati ei lähegi õnneks. Järgmine teeltära keeramine oli juba edulisem. Beedelup Falls, mida uudistama läksime oli minu jaoks üks esimesi kogemusi veega jõest Austraalias (kui Swan River Perthis kõrvale jätta). Täitsa kena veejuga metsa sees ja üle jõe minev rippsild, millelt kukkuvale veele hea vaade. Beedelup Falls Ja varsti jõudsmegi Pembertoni, mis aga suurt vaatamist väärt ei olnud. Käisime aga ikka (nagu enamus kohtades) turismiinfopunktis,

Paar päeva tagasi täitus mul pool aastat Austraalias. Kuigi alguses tundus, et aeg liigub aeglaselt ja küll jõuab kõike teha ja näha, siis hiljem hakkas asi muutuma ja nüüdseks tundub, et kas tõesti juba 6 kuud siinmail oldud. Nii et siis esimene poolaeg läbitud, kuid pean tõdema, et kuigi viimased poolteist kuud on möödunud Austraaliat avastades on üle poole maast veel täitsa nägemata. Asukohaks mul hetkel Derby, riigi põhjakaldal. Kuigi siin on südatalv, siis ilmad on nagu Eesti suve kuumematel päevadel. Päevased temperatuurid küünivad üle 30 kraadi ja hiljemalt kell 11 on juba nii soe, et ka varjus istudes on tunda, kuidas keha kattub kerge higikorraga. Muidugi on ilmselt põhjuseks seegi, et vahepeal suutsin juba jahedama kliimaga harjuda, mis Perthis ja veel kaugemal lõuna pool praegusel ajahetkel on. Vahepeal on väga palju kirjutamata jäänud, kuna ringi liikudes kohe kuidagi ei suuda pikalt netis istuda ja klahve klõbistada. Takistuseks on veel ka hulgalised leviaugud ning fakt,