Elu on seiklus

Igas riigis areneb keel ikka veidi omamoodi ja tekivad sõnad, mida mujal ei kasutata või kasutatakse ehk vähem ning loomulikult slängisõnad arenevad üldse omasoodu. Igatahes esimestel nädalatel ei pannud ma eriti miskeid uusi sõnu tähele. Võimalik, et asi oli selles, et suhtlesin peamiselt välismaalastega, kellele inglise keel oli samuti võõrkeeleks või briti saarte elanikega, kelle keel on ehk kõige sarnasem sellele inglise keelele, mida koolis õppinud olen. Siiski, alguses oli ka üks asi, millest ma varem ei teadnud (võibolla ei olnud koolitundides tähele pannud või ei õpetatudki mulle seda). Kui inglisekeelsed ütlevad, et kell on näiteks "half six" otsetõlkes minu jaoks pool kuus, siis esialgu ma sinisilmselt seda uskusingi. Õnneks kuskile hiljaks ei jäänud enne kui teada sain, et tegelikult tähendab see kellaaeg hoopiski poolt seitset. Minu loogikaga täiesti vastuolus, aga just eile pubis tuli see teema jälle üles, kui üks klient rääkis, kuidas ta mingi aeg Saksamaal ela

Esimest korda minu Austraalias olemise ajal sadas täna korralikku vihma. No varem on ka olnud pilvisemaid päevi, ükspäev Perthis, suht minu siiatuleku alguses, sadas kohati uduvihma ja siin Pingrupis olles on mõnel päeval tulnud paar piiska ja kui Wave Rocki vaatamas käisime, siis teepeal korra sadas. Täna aga ärkasin ja vaatasin, et väljas sajab ja siis sõitsime Ktanningusse poodi ja pool teed sadas ja kui tagasi jõudsime, oli ikka veel pilvine ja tuli uus lahmakas. Aga ma ei hakanud seda praegu üles kirjutama selle pärast, et kedagi kadedaks teha või et pidada ilmapäevikut, ma lihtsalt vist olen selline, kes peab rääkima pool taustsüsteemi, enne kui saan tuuma kallale asuda. Ja tuum on see, et istusin viimaks terrassil ja ümberringi sadas ja märkasin, et vihm toob esile eukalüptide lõhna... ja väga mõnus oli niimoodi istuda, vihm krabistab vastu terrassi katust, õhk on meeldivalt värskendav (võibolla isegi veidi jahekas) ja lõhnab nagu saunas kui leilivette on lisatud veidi eukalüpti

Täpselt kuu aega tagasi jõudsin peale kahepäevast tulemist Austraaliasse, teadmata, mis mind siin tegelikult ees ootab. Peamine mõte oli, et vähemalt esimese osa oma ajast siin veedan puhates ja eeldatavasti mingigi osa ookeani kaldal, kas siis päikse käes peesitades või vees sulistades; selle järgi sai ju hostelgi valitud... Mis edasi sai, sellest olete juba kuulnud :) Kõik on läinud nii nagu mõtted pähe tulevad, loodan, et ka edaspidine ses osas ei erine :) Pubi peauks, vasakul asuva seina taga on tegelikult välised istumiskohad Koht, kus enne lõunat aega veeta, kuni palavus või tüütud kärbsed tuppa tagasi ajavad Nii, aga tagasi Pingrupi juurde. Võibolla, et mõned teist on google mapsi või muude kaartide abil välja uurinud, kus see kohake asub, kus ma praegu peatun. Täitsa sisemaal see ei ole ja kohalikus mõttes lähedal on ka üks veidi suurem ja tuntum mereäärne linn Albany. Mere "lähedus" ei tee seda kohta aga sugugi rohelisek ja lopsaka loodusega paigaks. Võ

Selge on see, et ainult puhkust nautides Austraaliat vallutad ei saa (vähemalt enamus inimesi), sest niisama rannas lebotamisele lisaks on vaja ju ka süüa, juua ja ringi sõita ning see vajab teatavat finantsi. Niisiis puhkamise kõrvalt olen vahepeal vähem ja rohkem aega kulutanud ka tööotsingutele, mis eelmisel nädalal lõpuks vilja kandsid. Austraaliasse tulles oli mul soov muu hulgas veidi teenindavas sektoris kätt proovida. Kuna mul varasemad kogemused puuduvad ja selle kohta luiskama hakata ma ei tahtnud (vähemalt esialgu), siis mõningate CV-de laiali saatmine ja laiali jagamine Perthi kandis tulemusi ei andnud. Kui väga aus olla, siis ega ma liiga aktiivselt ei püüdnud ka... Kuulates kaasreisijate kogemust tööotsingutel juhtusin külastama üht tööagentuuri, kus lõppkokkuvõttes nii mõnedki tunnid veetsin. Seal istudes panin tähele, et suhteliselt palju otsitakse abikäsi maakohtades asuvatesse pubidesse, mis omakorda pani mõtlema, et äkki peaks selle asja omal nahal ära proovima. Saa

Eelmise nädala seiklus oli Pingviinisaare külastus :) See on üks pisitilluke saar Rockinghamis. Saarele saamiseks on kaks võimalust: minna praamiga või minna jala, nimelt on saare ja mandri vahel liivariba, mille ulatuses on vesi madala veeseisu korral maksimaalselt umbes nabani ja veidi kõrgema vee puhul umbes rinnuni. Läbi vee minemist pigem keelatakse, kuna kui on tuul, lained ja tekivad miskid hoovused vms, siis võib see ohtlik olla, aga päeval, mil meie Pingviinisaare külastuse ette võtsime oli ilus tuulevaikne ilm ja meri oli väga rahulik. Niisiis meie kuuesest grupist 2 läksid saarele praamiga (väga mugav, kuna neile saime oma kotid anda) ja ülejäänud, mina nende hulgas, läksid jala. Kus juures jala jõudsime saarele kiiremini kui praamisappa jäänud. Taamal näha liivariba, mida mööda saarele tulime (minu telefoni pilt) Sellel saarel elavad pisikesed pingviinid, kes aga päevasel ajal hoopiski merel söömas on... turismiinfost öeldi meile aga, et tasub vaadata jalgradade alla