Täpselt kuu aega tagasi jõudsin peale kahepäevast tulemist Austraaliasse, teadmata, mis mind siin tegelikult ees ootab. Peamine mõte oli, et vähemalt esimese osa oma ajast siin veedan puhates ja eeldatavasti mingigi osa ookeani kaldal, kas siis päikse käes peesitades või vees sulistades; selle järgi sai ju hostelgi valitud... Mis edasi sai, sellest olete juba kuulnud :) Kõik on läinud nii nagu mõtted pähe tulevad, loodan, et ka edaspidine ses osas ei erine :)
 |
| Pubi peauks, vasakul asuva seina taga on tegelikult välised istumiskohad |
 |
| Koht, kus enne lõunat aega veeta, kuni palavus või tüütud kärbsed tuppa tagasi ajavad |
Nii, aga tagasi Pingrupi juurde. Võibolla, et mõned teist on google mapsi või muude kaartide abil välja uurinud, kus see kohake asub, kus ma praegu peatun. Täitsa sisemaal see ei ole ja kohalikus mõttes lähedal on ka üks veidi suurem ja tuntum mereäärne linn Albany. Mere "lähedus" ei tee seda kohta aga sugugi rohelisek ja lopsaka loodusega paigaks. Võib olla olete ka vaadanud (nagu mina enne siia tulemist), et pole hullu, kui on Austraalia suviselt kuum, siis lähedal on ju hulganisti järvekesi, milles ennast kindlasti mõnus jahutada. See on aga väike trikiga teema. Kui hakkasime bussiga Pingrupile veidi lähemale jõudma, siis otsisin ootusärevusega kaugemal või lähemal paiknevaid veesilmasid. Üks suurem järv oli Dumbleyung'is. Seal tegime peatuse ja parkimisplatsi kõrval olevalt stendilt sai lugeda, et see on järv, kus 1964. aastal püstitati maaimarekord veepeal kiiresti sõitmises (ma paremini ei oska hetkel tõlkida). Järv ise oli vaid kaugelt paista ja sellel oli üllatavalt valge kallas.
Veel lähemale sõites nägin siin-seal valgeid laike maapinnal ja minu peas hakkas tekkima väike kahtlusevarjund. Kui Lake Grace'ist Pingrupi poole sõitsin ja järvede kohta küsisin, said mu kahtlused kinnituse: kaardi peal olevad järved on jah järved, aga enamuse aastast on need vaid soolajärved... Kui tuleb talv ja sellega ühes vihmad, siis on lootust, et vähemalt osa neist järvedest täitub ajutiselt ka veega, aga praegusel suvisesel perioodil võib sellest vaid unistada.
 |
| Järv Pingrupi ja Lake Grace'i vahel |
Jätkates kuivuse teemadel. Sisemaale sõites jäi mulle silma, et enamus aegapalistab teeäärt üks suur toru. Peast käis läbi mõte, et huvitav, mida sellega transporditakse? Naftat? Gaasi? Midagi kolmandat? Uudishimulik, nagu ma kohati olen, hakkasin ka selle kohta pärima ja minu suureks üllatuseks, see variant ei olnud mulle pähe tulnud, sain teada, et selle torujuhtme kaudu veetakse laiali vett!!! Hiljem, taaskord oma väikse Austraaliat käsitleva raamatu Lääne-Austrlaalia peatükki läbi lugedes, sain aru, et ma oleks siiski võinud ka sellist lahendust oodata, kuna olin selle toru projekteerijast sealt ju lugenud, aga ilmselgelt mitte liiga tähelepanelikult. Igatahes, Austraalia, mida sisemaa poole, seda enam, on niivõrd kuiv, et isegi igapäevase tarvitamise vett ei ole võimalik näiteks kaevude kaudu hankida. Nii tulebki Pingruppi ja nii mõndagi veel kaugemalgi paiknevasse asumisse vesi Perthist... See teeb mulle veidkenegi arusaadavamaks ka selle, miks lihtne pudelivesigi Austraalias nii megakallis on. See oli üks asju, mis mind on ehk kõige rohkem pahuraks teinud, et kui tahad osta lihtsat gaseerimata vett, mida siinses palavuses ikka palju kulub, siis pead selle jaoks nii mõnegi dollari varuma. Kui haarad esimese ettejuhtuva 600ml pudeli poeletilt (supermarketis, mida muidu pead normaalse hinnaklassiga poeks), siis pole imeasi, kui kassas pead selle eest välja käima rohkem kui 3 dollarit. Kui hästi otsida ja suurem pudel vett osta, siis võib muidugi ka veidi odavamalt saada, aga alla 1 dollari liitri kohta hind naljalt ei lange. Ses suhtes on minu Pingrupi elu muretu, et alkoholivabasid jooke, seal hulgas vett võin pubi külmikust tarbida nii palju kui hing ihaldab, ilma, et keegi selle kohta mulle arvet esitaks. Eks see kõik saab tööga kinni makstud, aga jah, palganumbrit see ei mõjuta.
Üks asi, mis mind maakohta kiskus, oli soov lõpuks ka kohalike aussidega tutvust teha. Esimesed muljed on olnud positiivsed. Inimesed on kohati ülevoolavalt sõbralikud. Eks muidugi pubi on ka selline koht, kuhu tullakse ikka hea meelega ja mõnusalt vaba aega veetma, mitte torisema, aga sellegipoolest on siinsete inimeste suhtumine kuidagi selline vabam, rahulik ja pigem positiivne.
Minu ülemuse üks mõtteid on, et nii vähe või palju kui siin ümbruskonnas miskit vaadata on, siis peab leidma inimesi, kes mind neid asju kaema viivad. Tuleb välja, et enne mind on siin siiski varemgi back-packereid töödanud (nagu ilmselt enamuses maakoha pubides üle Austraalia) ja John ning külarahvas on ikka ja jälle valmis organiseerima asjad niimoodi, et uus inimene midgi nägemata ära ei läheks. Nii on mõni välja pakkunud, et võiks mind Bremer Bay-le kalale kaasa võtta või arutanud teemal, et kes ei ole veel nii mitu korda inimesi Wave Rocki vaatama viinud, et viitsiks selle sõidu teha... Loodan, et vähemalt osagi plaanitavatest tegemistest teoks saavad :) Siis on ka siia huvitavamaid lugusid kirja panna.
Kommentaarid