Blogi uus elu
Vaatan, et minu blogi viimasest postitusest on möödas juba ligi kaks aastat. Eks see on mõistetav ka, kuna sai see ju loodud Austraalia (ja Aasia) seikluste kajastamiseks ja need said siis läbi. Aeg lendab!
Kuid kuna minu "uus" töö (pea aasta olen seal tegelikult juba vastu pidanud) sisaldab ka veidi ringi liikumist, siis on aeg-ajalt pähe kerkinud mõte, et võiks nii, kasvõi enda jaoks, ka nendest töö lühireisidest paar sõna kirja panna.
Esimest korda tekkis see mõte Hollandis mööda armsa nukulinnana näiva Haarlemi tänavaid kolades ja viimati täna läbi vihmase Brüsseli tänavate õhtusöögilt koju jalutades.
Eks näis, kas sellel blogi taaselustamise mõttekillul ka järjepidevust on. Täna panen aga mõned enam meelde jäänud seigad möödunud reiside kohta kirja.
Poola (juuni 2015)
Reis Poola oli üks minu esimesi töölähetusi, kui korduvad Soome külastamised välja jätta. Kes veel ei tea, siis enamus minu suhteliselt paljudest töökohtadest, arvestades minu siiski veel lühikesepoolset tööeluaega, on olnud seotud Soome omanikega firmadega. Nii ka seekord. Ja just nimetatud fakt toob aeg-ajalt kaasa reise teisele poole Soome lahte. Kui varasemalt tähendas Soome minek Tampere või selle ümbruse külastamist, siis viimase aasta jooksul on enamus Soome reise viinud Turku.
Niisiis, aga Poola juurde tagasi.
Mainiks veel ära ka selle, et enamusest hilisematest reisidest erines Poola külastus selle poolest, et läksin sinna koos ühe kolleegiga, mitte üksinda.
Poolas olen varasemalt käinud ainult seetõttu, et on vaja olnud sealt bussiga läbi sõita, et Tšehhi või sealt tagasi jõuda. Seekord aga viis Poola poole lennuk, vahepeatumisega Saksamaal. Lennu sihtkohaks Krakov. Saabusime õhtul ja esimene asi oli leida takso, jõudmaks ööbimiskohta, kus saaks ennast järgmiseks päevaks välja puhata.
Minu kolleeg oli äärmiselt üllatunud, et kõik taksojuhid lennujaamas olid niivõrd viisakalt riides. Triiksärgid seljas ja lipsud ees. Miskipärast see minu tähelepanu niivõrd ei püüdnud, kuid hiljem, näiteks Eestis taksojuhtide riietusele tähelepanu pöörates, peab mainima, et see on tõesti erinev ja nimetatud Poola variant jätab palju soliidsema ja korrektsema mulje.
Öö veetsime ühes kenas külalistemajas äärelinnas. Meie võõrustajad olid väga üllatunud, et olime sellise koha leidnud, aga booking.com on kõikvõimas :) Maja tundus olevat eramajade rajoonis ja eks ta ühe suuremõõdulise eramajana välja ka nägi. Suurtele maadele omaselt, mida Poola vaieldamatult on, oli meid külalistemajas vastu võtnud naisterahvas vaid poola keele oskaja. Proovisime inglise ja vene keelt aga ei, need ei sobinud. Siiski sai kõik vajalik suheldud rahvusvahelises n-ö viipekeeles ja paberile kirjutatud numbrite abil.
Majutuskohta jääb meenutama lisaks kenale ruumikale toale ka rikkalik hommikusöök ja see, kuidas meile hommikusöögi lõppedes vihjati, et me endale ikka lõunaks ka võileivad kaasa teeksime. No ega ei saanud ju keelduda. Siiski pean tunnistama, et selle lõunavõileiva söömiseni ma kahjuks ei jõudnud (kõhus polnud ruumi).
Üldiselt võikski Poolat kirjeldada sõnaga söögiorgia, sest süüa saime järgneva kahe päeva jooksul ikka mitme päeva eest.
Teine märksõna oleks ilusad ja kiired autod. Hommikul oli vaja sõita veidi üle saja kilomeetri eemal asuvasse linna, mis oli meie reisi sihtpunktiks. Sõiduvahendiks oli meil üks linnamaastur. Marki ma ei mäleta, kuid antud juhul pole see ka oluline, sest meeles on sellest sõidust pigem seik, et üks hetk tundus mulle, et sõidame vist päris kiiresti ja olles juhi taga oleval istmel kiikasin siis spidomeetrile ja oma suureks imestuseks avastasin, et "lendame" mööda kiirteed edasi kiirusega 200 kilomeetrit tunnis. Pean tunnistama, et ei olnud veel ene nii kiiresti liikuvas autos viibinud. Samas juht talitses autot hästi, nii et liigset ohutunnet lõpkokkuvõttes õnneks ei tekkinud. Sellegipoolest sai antud tähelepanekust alguse pikk vestlus teemal Poola ja kiirusepiirangud. Poolakad said kurta, kuidas nende elu on palju raskemaks läinud, kuna sel ajal oli just värskelt vastu võetud seadus, mis lubab politseinikel juhilt load kohe käest ära võtta, kui kiirust ületatakse vähemalt kaks korda lubatust ehk siis näiteks 100 km/t alas sõidetakse 200 km/t või enam. Siiski pidi enim probleemiks olema linnasõit. Ju siis on Poolas tavapärane, et linnas, kus lubatud vaid 50 km/t, tahab jalg kiuste vajutada pedaali nii sügavale, et kiirust koguneb 100 km/t või enam.
Ilusate autode kategooriasse kuulub seik, et kui sõitsime lõunasöögile, siis sinna viidi meid Mersuga, mis, kui ma ei eksi, oli mudel S500. Igatahes mäletan ma kindlalt, et kui autosse istusin, siis pead peatoele toetada oli väga pehme, sest peatugi oli nagu väikse padjakesega, ja pilku köitis ka auto kena helebeež nahksisu.
Rääkides söögist, siis lõunale minnes soovitati meile kõigepealt salatit, see oli väga maitsev ja ka toitev, millele järgnes stake, mis oli veel toitvam. Kui kaks käiku oli läbi, siis kuigi kõht oli juba pungil täis, ei saanud lõpuks keelduda ka magustoidust, kuna seda väga tungivalt soovitati. Kui õhtul hotelli jõudsime, siis sai anti meile paar tundi aega, et oma toas veidi puhata ning seejärel oli vaja taas sööma minna, kuigi lõunasöök veel endiselt kivikesena kõhus tunda andis.
Algselt oli mõte, et võtaks õhtul vaid kerge ampsu. Poola pealetungiva külalislahkusega anti meile aga mõista, et vaid salatiga ei saa ikka kuidagi piirduda. Võtke ikka kasvõi väike eelroog ka. Portsud pole seal aga teps mitte pisikesed. Ja kui niigi täis kõht järjekordsest kahest kägust juba lõhkeda ähvardas, siis tuli juba lõunast meeles olev jutt, et no kuidas te siis ilma magustoiduta. Proovige, siin on sellised head väiksed valikud...
Järgmisel päeval saime poolest päevast taas Krakovi poole teele asuda. Seekord veidi väiksematel kiirustel. Maksimum ulatus "kõigest" sinna 160 km/t kanti. Positiivne oli see, et saime Krakovis ka veidi ringi vaadata. Külastasime keskväljakut, mis pidi vist olema Euroopa üks suurimaid, kui mitte kõige suurem, ja jalutasime mööda Krakovi tänavaid. Kustumatut muljet see linn endas ei jätnud, aga teisalt olime seal ju ka vaid mõned tunnid. Selle kohta, mis nägime, võiksin öelda, et oli üks korras linn, kus muu hulgas oma kahe torniga kirik keskväljaku nurgas ja vanalinn (mis vist polegi nii väga vana) oma suhteliselt madalate kahe- kuni kolmekorruseliste majadega, millest mõnel väga kenad rõdud.
Nii, aga Poola jutt venis nii pikaks, et teistest kohtadest, kaasa arvatud viperustega pikitud teekonnast Põhja-Prantsusmaale ning vihmasest Brüsselist juba edaspidi.
Kuid kuna minu "uus" töö (pea aasta olen seal tegelikult juba vastu pidanud) sisaldab ka veidi ringi liikumist, siis on aeg-ajalt pähe kerkinud mõte, et võiks nii, kasvõi enda jaoks, ka nendest töö lühireisidest paar sõna kirja panna.
Esimest korda tekkis see mõte Hollandis mööda armsa nukulinnana näiva Haarlemi tänavaid kolades ja viimati täna läbi vihmase Brüsseli tänavate õhtusöögilt koju jalutades.
Eks näis, kas sellel blogi taaselustamise mõttekillul ka järjepidevust on. Täna panen aga mõned enam meelde jäänud seigad möödunud reiside kohta kirja.
Poola (juuni 2015)
Reis Poola oli üks minu esimesi töölähetusi, kui korduvad Soome külastamised välja jätta. Kes veel ei tea, siis enamus minu suhteliselt paljudest töökohtadest, arvestades minu siiski veel lühikesepoolset tööeluaega, on olnud seotud Soome omanikega firmadega. Nii ka seekord. Ja just nimetatud fakt toob aeg-ajalt kaasa reise teisele poole Soome lahte. Kui varasemalt tähendas Soome minek Tampere või selle ümbruse külastamist, siis viimase aasta jooksul on enamus Soome reise viinud Turku.
Niisiis, aga Poola juurde tagasi.
Mainiks veel ära ka selle, et enamusest hilisematest reisidest erines Poola külastus selle poolest, et läksin sinna koos ühe kolleegiga, mitte üksinda.
Poolas olen varasemalt käinud ainult seetõttu, et on vaja olnud sealt bussiga läbi sõita, et Tšehhi või sealt tagasi jõuda. Seekord aga viis Poola poole lennuk, vahepeatumisega Saksamaal. Lennu sihtkohaks Krakov. Saabusime õhtul ja esimene asi oli leida takso, jõudmaks ööbimiskohta, kus saaks ennast järgmiseks päevaks välja puhata.
Minu kolleeg oli äärmiselt üllatunud, et kõik taksojuhid lennujaamas olid niivõrd viisakalt riides. Triiksärgid seljas ja lipsud ees. Miskipärast see minu tähelepanu niivõrd ei püüdnud, kuid hiljem, näiteks Eestis taksojuhtide riietusele tähelepanu pöörates, peab mainima, et see on tõesti erinev ja nimetatud Poola variant jätab palju soliidsema ja korrektsema mulje.
Öö veetsime ühes kenas külalistemajas äärelinnas. Meie võõrustajad olid väga üllatunud, et olime sellise koha leidnud, aga booking.com on kõikvõimas :) Maja tundus olevat eramajade rajoonis ja eks ta ühe suuremõõdulise eramajana välja ka nägi. Suurtele maadele omaselt, mida Poola vaieldamatult on, oli meid külalistemajas vastu võtnud naisterahvas vaid poola keele oskaja. Proovisime inglise ja vene keelt aga ei, need ei sobinud. Siiski sai kõik vajalik suheldud rahvusvahelises n-ö viipekeeles ja paberile kirjutatud numbrite abil.
Majutuskohta jääb meenutama lisaks kenale ruumikale toale ka rikkalik hommikusöök ja see, kuidas meile hommikusöögi lõppedes vihjati, et me endale ikka lõunaks ka võileivad kaasa teeksime. No ega ei saanud ju keelduda. Siiski pean tunnistama, et selle lõunavõileiva söömiseni ma kahjuks ei jõudnud (kõhus polnud ruumi).
Üldiselt võikski Poolat kirjeldada sõnaga söögiorgia, sest süüa saime järgneva kahe päeva jooksul ikka mitme päeva eest.
Teine märksõna oleks ilusad ja kiired autod. Hommikul oli vaja sõita veidi üle saja kilomeetri eemal asuvasse linna, mis oli meie reisi sihtpunktiks. Sõiduvahendiks oli meil üks linnamaastur. Marki ma ei mäleta, kuid antud juhul pole see ka oluline, sest meeles on sellest sõidust pigem seik, et üks hetk tundus mulle, et sõidame vist päris kiiresti ja olles juhi taga oleval istmel kiikasin siis spidomeetrile ja oma suureks imestuseks avastasin, et "lendame" mööda kiirteed edasi kiirusega 200 kilomeetrit tunnis. Pean tunnistama, et ei olnud veel ene nii kiiresti liikuvas autos viibinud. Samas juht talitses autot hästi, nii et liigset ohutunnet lõpkokkuvõttes õnneks ei tekkinud. Sellegipoolest sai antud tähelepanekust alguse pikk vestlus teemal Poola ja kiirusepiirangud. Poolakad said kurta, kuidas nende elu on palju raskemaks läinud, kuna sel ajal oli just värskelt vastu võetud seadus, mis lubab politseinikel juhilt load kohe käest ära võtta, kui kiirust ületatakse vähemalt kaks korda lubatust ehk siis näiteks 100 km/t alas sõidetakse 200 km/t või enam. Siiski pidi enim probleemiks olema linnasõit. Ju siis on Poolas tavapärane, et linnas, kus lubatud vaid 50 km/t, tahab jalg kiuste vajutada pedaali nii sügavale, et kiirust koguneb 100 km/t või enam.
Ilusate autode kategooriasse kuulub seik, et kui sõitsime lõunasöögile, siis sinna viidi meid Mersuga, mis, kui ma ei eksi, oli mudel S500. Igatahes mäletan ma kindlalt, et kui autosse istusin, siis pead peatoele toetada oli väga pehme, sest peatugi oli nagu väikse padjakesega, ja pilku köitis ka auto kena helebeež nahksisu.
Rääkides söögist, siis lõunale minnes soovitati meile kõigepealt salatit, see oli väga maitsev ja ka toitev, millele järgnes stake, mis oli veel toitvam. Kui kaks käiku oli läbi, siis kuigi kõht oli juba pungil täis, ei saanud lõpuks keelduda ka magustoidust, kuna seda väga tungivalt soovitati. Kui õhtul hotelli jõudsime, siis sai anti meile paar tundi aega, et oma toas veidi puhata ning seejärel oli vaja taas sööma minna, kuigi lõunasöök veel endiselt kivikesena kõhus tunda andis.
Algselt oli mõte, et võtaks õhtul vaid kerge ampsu. Poola pealetungiva külalislahkusega anti meile aga mõista, et vaid salatiga ei saa ikka kuidagi piirduda. Võtke ikka kasvõi väike eelroog ka. Portsud pole seal aga teps mitte pisikesed. Ja kui niigi täis kõht järjekordsest kahest kägust juba lõhkeda ähvardas, siis tuli juba lõunast meeles olev jutt, et no kuidas te siis ilma magustoiduta. Proovige, siin on sellised head väiksed valikud...
Järgmisel päeval saime poolest päevast taas Krakovi poole teele asuda. Seekord veidi väiksematel kiirustel. Maksimum ulatus "kõigest" sinna 160 km/t kanti. Positiivne oli see, et saime Krakovis ka veidi ringi vaadata. Külastasime keskväljakut, mis pidi vist olema Euroopa üks suurimaid, kui mitte kõige suurem, ja jalutasime mööda Krakovi tänavaid. Kustumatut muljet see linn endas ei jätnud, aga teisalt olime seal ju ka vaid mõned tunnid. Selle kohta, mis nägime, võiksin öelda, et oli üks korras linn, kus muu hulgas oma kahe torniga kirik keskväljaku nurgas ja vanalinn (mis vist polegi nii väga vana) oma suhteliselt madalate kahe- kuni kolmekorruseliste majadega, millest mõnel väga kenad rõdud.
Nii, aga Poola jutt venis nii pikaks, et teistest kohtadest, kaasa arvatud viperustega pikitud teekonnast Põhja-Prantsusmaale ning vihmasest Brüsselist juba edaspidi.
Kommentaarid