Elu on seiklus

Lisaks sellele, et olen tagasi Perthis olen nüüd paar nädalat ikka kohe täitsa alguses tagasi olnud ehk siis elan jälle Cottesloe rannal asuvas hostelis, kust minu Austraalia elu alguse sai. Väga suhtlusvaene nädal ühes kesklinnale (ja ka tööle) lähemal asuvas hostelis on saanud hoopis teistsuguse järje :) Cottesloe tervitas mind suurepäraste ilmade ja veel toredamate inimestega. Ma ei olnud veel jõudnud ennast täielikult hostelisse sissegi kirjutada, kui juba kuulsin seljatagant häält rõõmsalt tervitamas ja rõõmustamas, et ma tagasi olen. Mida sa hing veel ihata oskad! On värskendav peale Pingrupi vaikelu, mis kindlasti ka väärt kogemus oli, taas elu keskel olla. Need kaks nädalat on olnud meeleolukad ja ma olen väga rahul. Päevad mööduvad tööd tehes, õhtul aga on hosteli ees ja sees palju toredaid inimesi, kellega juttu puhuda, lähedal olevas pargis jalgpalli taguda või õhtul rannas istuda. Ilmad on endiselt suvesoojad. Kuigi eelmine nädalavahetus ja selle nädala algus andsid veid

Seik hosteli ühisalalt, kus tasuta internetti jagatakse ehk siis põhjust koguneda: Igaüks istub vaikselt oma nurgas, diivanil või trepiastmel, kus parajasti koht valitud, ja tegeleb oma asjadega. Liiga palju rahvast pole väga vähe ka mitte.Vaikne. Üks hetk on kosta, minu jaoks nurga tagant, naishäält: "Kas keegi tasuta muffinit tahab?" Keegi väga liigutama ei hakka. No mina, tuntud maiasmokk, kikitan veidi kõrva, samas mõeldes, et kes ikka niiviisi pärib, ju mõni sõber sõbrale pakub ja kui pakutakse muffinit, siis ju ikka ühte ning kui tõesti kellele iganes, siis keegi häälele lähemal istuja juba kindlasti reageeris. Näljane ma ka just pole, alles sai veidi näksitud. Siis ilmub hääleomanik nurga tagant välja käes suur pappkarp. Toetab selle vabale diivaninurgale ja teeb lahti ning sealt seest vaatab välja hulk suuri mahlakana paistvaid muffineid. Ning nüüd juba veidi kärsitum pakkumine: "Olge nüüd, tulge ja võtke muffinit, te olete ju back-packerid ja need on tõesti hea

Märtsi lõpus käisin Perthis tööintervjuul. Läks hästi, sain töö ja sellel esmaspäeval pakkisin viimased asjad oma pisikesse reisiseljakotti ning seadsin sammud Lääne-Austraalia pealinna poole, jättes hüvasti pisikese Pingrupi linnakesega, mis senini Austraalias minu kõige pikem peatumispaik on olnud. Viimane nädalavahetus Pingrupis oli meeleolukas. Pubis käis päris palju rahvast ja neist polnud puudust ka pühapäeval (erinevalt tavapärastest pühapäevadest). Nii mõnigi jäi plaanitust kauemaks, et veel veidi juttu puhuda, enne kui teele asun. Väga tore neist! :) Asjade pakkimine tundus esmapilgul täiesti võimatu. Olles laotanud kõik oma asjad voodile ja pannud sinna ka kotid, kuhu need kõik sisse peaks mahtuma, tundsin kerget lootusetuse tunnet, kuna jäi mulje, et ees ootab võimatu missioon. Suutsin ennast aga üllatada osava pakkijana, sest lõppkokkuvõttes pidin lisaks seljakottidele veel pakkuma vaid ühe lisakoti, kus juures Pingruppi kolides oli mul lisakotte kaks. Kuigi saabunud/saa

Vahelduseks tuleb ikka ka kirja panna, mis vahepeal juhtunud on, sest muidu unustan ära ja siis ei ole ka endal tulevikus kuskilt vaadata. Märtsi teises pooles (23.03.12) oli Pingrupis kaua oodatud hobuste võiduajamine. See tähendas, et veidi enam kui nädal enne üritust hakkasid kohalikud hipodroomil, mis muidu suht koht mahajäetud välja näeb, askeldama, et kõiks ürituseks valmis seada. Nädalavahetusel enne võiduajamist näiteks avastasin grupi mehi, kes ehitasid hipodroomi juures aeda, kuna reeglite kohaselt peab sellistel üritustel ala, kus alkoholi müüakse, olema eraldatud muust alast aiaga. Senimaani on sellele reeglile läbi sõrmede vaadatud, kuid see aasta oli teada, et seadusesilm tuleb asja vaatama tähelepanelikumalt kui varasematel aastatel, nii tuli ehitustöö käsile võtta. Kui olin veidi aia ehitamise juures kiibitsenud, kutsusid meestega kaasas olnud lapsed mind hoopiski lähedalolevale väljale lambatallesid vaatama ja ega ma lasknud ennast kaks korda kutsuda :) Kui kohale j