Lambatalled ja hobused
Vahelduseks tuleb ikka ka kirja panna, mis vahepeal juhtunud on, sest muidu unustan ära ja siis ei ole ka endal tulevikus kuskilt vaadata.
Märtsi teises pooles (23.03.12) oli Pingrupis kaua oodatud hobuste võiduajamine. See tähendas, et veidi enam kui nädal enne üritust hakkasid kohalikud hipodroomil, mis muidu suht koht mahajäetud välja näeb, askeldama, et kõiks ürituseks valmis seada. Nädalavahetusel enne võiduajamist näiteks avastasin grupi mehi, kes ehitasid hipodroomi juures aeda, kuna reeglite kohaselt peab sellistel üritustel ala, kus alkoholi müüakse, olema eraldatud muust alast aiaga. Senimaani on sellele reeglile läbi sõrmede vaadatud, kuid see aasta oli teada, et seadusesilm tuleb asja vaatama tähelepanelikumalt kui varasematel aastatel, nii tuli ehitustöö käsile võtta.
Kui olin veidi aia ehitamise juures kiibitsenud, kutsusid meestega kaasas olnud lapsed mind hoopiski lähedalolevale väljale lambatallesid vaatama ja ega ma lasknud ennast kaks korda kutsuda :)
Kui kohale jõudsime, siis nägime üht lammast, kes külili maas vedeles. Kõige vanem lastest, kelle pere labmaid me vaatama olime läinud, seletas, et vahetevahel, kui lambad poegivad, siis mõjub see kuidagi nende jalgadele nii, et nad hästi käia ei saa ja kukuvad ning ei saa enam üles. Lühidalt kokku võttes teeb poegimine nad haigeks. Aga ega lammast saanud ju niiviisi vedelema jätta, sipelgatele saagiks, kes olid juba lamba nina vallutanud. Läksime lähemale ja Connor (see sama vanem poiss) aitas lamba püsti. Ta isegi jäi jalgadele ja hakkas vee poole liikuma. Me ka, sest enamus lambaid ja tallesid olid seal. Samal ajal seletas C edasi, et selle lamba talled ilmselt langesid rebaste või kotkaste saagiks, kuna hommiku poole olid nad emaga neid otsimas käinud, kuid ei leidnud neid üles. Siis aga hakkas meiega kaasas olnud koer haukuma ja kutsus meid ühe põõsa juude. Läksime vaatama ja avastasime kadunud lambatalled :D, kes olid veel täitsa elus, kuigi äärmiselt kondised. Võtsime talled sülle, et nad vee juurde viia, C arvas, et ehk vee joomine oleks neile hea. Kui kohale jõudsime, siis talled väga seda meelt ei olnud. Üks jõi natuke, teine lõpuks proovis ka veidi. Neid sinna vee juurde jätta tundus aga vale ja kuna olime jõudnud juba suhteliselt lähedale C ema majale, siis otsustasime talled sinna viia (C emal pidavat olema ka piima, mida talledele anda). Mõeldud tehtud.
Talled maja juures tõi ema lutipudeli piimaga ja püüdis talledele pakkuda. Üks hakkas agaralt sööma, teist meil kohe piimaga ära meelitada ei õnnestunud.
Paar nädalat hiljem, kui C ja tema ema pubis käisid sain teada, et need talled kahjuks siiski elama ei jäänud. Pidasid vastu paar nädalat, kuid siis oli kõik... :(
Kui ettevalmistused hobuste võiduajamikseks tehtud said, siis nägi hipodroom välja palju parem kui muidu igapäevaselt. Ilm oli üritust soosiv: parajalt soe, nii et oli võimalik ka päikse käes olla ja kuiv (viimasel ajal on meil kohati ka farmerite poolt palju oodatud vihma olnud ja soolajärvedki on enamuses juba veega täitunud).
Mul oli võiduajamise päeval tööpäev, kuid sain hommikul siiski ka üritust lähemalt vaatama minna. Enne võiduajamisi peeti mõned Austraalia jalgpallilahingud ümberkaudsete jalkatiimide vahel. Muide see sama päev oli ka üleriigilise jalgpallihooaja algus.
Kui Hipodroomile jõudsin, siis tundus, et seal on suht vähe rahvast, kuid inimesed lihtsalt ei olnud veel kohale jõudnud. Peale esimese jalgpallimängu lõppu liikusin ühe tuttavaga baari ala poole, kus veel tuttavaid nägin, kes baari valmis seadsid. Läksin appi, nii et võin öelda, et minagi olen Pingrupi kogukonna suurürituse korraldamisel abikäeks olnud.
Esimese võiduajamise alguseks oli hipodroomil juba palju rahvast. Seltskonnas, kellega esimese võiduajamise algust ootasin, hakkasid inimesed järjest hobustele panustamise piletitega lagedale tulema. Mul oli kindel mõte, et mina hobustele ei panusta, esiteks ma ei oskaksi ja teiseks parem mitte seda asja endale selgeks teha, äkki hakkab veel meeldima ja nii võin ju kogu oma rahast ilma jääda. Aga kui esimene võiduajamine lähemale jõudis ja raja äärde läksime ning enamusele olid valged piletid kätte ilmunud, siis ma ikkagi murdusin, liiatigi, et mulle tundus, et kõik ümberringi panustasid hobusele numbriga 2, aga minu sisetunne ütles, et võidab hoopiski 1 ja 2 jääb teiseks. Haarasin ühe poistest kaasa, et ta mulle selgeks teeks, kuidas see panuste tegemine käib ja panin 5 dollarit number ühele. Ja ... läks nii nagu minu kõhutunne ütles, number 1 võitiski :D (ja muide 2 jäi teiseks).
Peale esimest võiduajamist oli mul õnneks aeg pubisse tagasi pöörduda, kuna tööpäev lähenes, nii et pääsesin kiusatuse tekkimisest, et veel panustama hakata.
Peale tööpäeva lõppu jõudsin veel ka võiduajamistele järgnenud peole. Oli tore päev!
Hiljem kuulsin, et üritusele oli kokku 400-500 inimese ringis. Väidetavalt veidi vähem, kui eelmisel aastal ja üheks põhjuseks peeti politseinike kohalolekut. Neid oli tõesti mitu. Tavaliselt siinkandis politseinike ei näe, kuid sellel päeval oli kohal viis või kuus autot. Pubis tööl olles nägin korduvalt viluritega mööda sõitvat patrulli, kes järjekordse auto kontrolliks tee kõrvale suunas...
Märtsi teises pooles (23.03.12) oli Pingrupis kaua oodatud hobuste võiduajamine. See tähendas, et veidi enam kui nädal enne üritust hakkasid kohalikud hipodroomil, mis muidu suht koht mahajäetud välja näeb, askeldama, et kõiks ürituseks valmis seada. Nädalavahetusel enne võiduajamist näiteks avastasin grupi mehi, kes ehitasid hipodroomi juures aeda, kuna reeglite kohaselt peab sellistel üritustel ala, kus alkoholi müüakse, olema eraldatud muust alast aiaga. Senimaani on sellele reeglile läbi sõrmede vaadatud, kuid see aasta oli teada, et seadusesilm tuleb asja vaatama tähelepanelikumalt kui varasematel aastatel, nii tuli ehitustöö käsile võtta.
Kui olin veidi aia ehitamise juures kiibitsenud, kutsusid meestega kaasas olnud lapsed mind hoopiski lähedalolevale väljale lambatallesid vaatama ja ega ma lasknud ennast kaks korda kutsuda :)
Kui kohale jõudsime, siis nägime üht lammast, kes külili maas vedeles. Kõige vanem lastest, kelle pere labmaid me vaatama olime läinud, seletas, et vahetevahel, kui lambad poegivad, siis mõjub see kuidagi nende jalgadele nii, et nad hästi käia ei saa ja kukuvad ning ei saa enam üles. Lühidalt kokku võttes teeb poegimine nad haigeks. Aga ega lammast saanud ju niiviisi vedelema jätta, sipelgatele saagiks, kes olid juba lamba nina vallutanud. Läksime lähemale ja Connor (see sama vanem poiss) aitas lamba püsti. Ta isegi jäi jalgadele ja hakkas vee poole liikuma. Me ka, sest enamus lambaid ja tallesid olid seal. Samal ajal seletas C edasi, et selle lamba talled ilmselt langesid rebaste või kotkaste saagiks, kuna hommiku poole olid nad emaga neid otsimas käinud, kuid ei leidnud neid üles. Siis aga hakkas meiega kaasas olnud koer haukuma ja kutsus meid ühe põõsa juude. Läksime vaatama ja avastasime kadunud lambatalled :D, kes olid veel täitsa elus, kuigi äärmiselt kondised. Võtsime talled sülle, et nad vee juurde viia, C arvas, et ehk vee joomine oleks neile hea. Kui kohale jõudsime, siis talled väga seda meelt ei olnud. Üks jõi natuke, teine lõpuks proovis ka veidi. Neid sinna vee juurde jätta tundus aga vale ja kuna olime jõudnud juba suhteliselt lähedale C ema majale, siis otsustasime talled sinna viia (C emal pidavat olema ka piima, mida talledele anda). Mõeldud tehtud.
Talled maja juures tõi ema lutipudeli piimaga ja püüdis talledele pakkuda. Üks hakkas agaralt sööma, teist meil kohe piimaga ära meelitada ei õnnestunud.
 |
| Connor ja leitud lambatalled |
Kui ettevalmistused hobuste võiduajamikseks tehtud said, siis nägi hipodroom välja palju parem kui muidu igapäevaselt. Ilm oli üritust soosiv: parajalt soe, nii et oli võimalik ka päikse käes olla ja kuiv (viimasel ajal on meil kohati ka farmerite poolt palju oodatud vihma olnud ja soolajärvedki on enamuses juba veega täitunud).
Mul oli võiduajamise päeval tööpäev, kuid sain hommikul siiski ka üritust lähemalt vaatama minna. Enne võiduajamisi peeti mõned Austraalia jalgpallilahingud ümberkaudsete jalkatiimide vahel. Muide see sama päev oli ka üleriigilise jalgpallihooaja algus.
Kui Hipodroomile jõudsin, siis tundus, et seal on suht vähe rahvast, kuid inimesed lihtsalt ei olnud veel kohale jõudnud. Peale esimese jalgpallimängu lõppu liikusin ühe tuttavaga baari ala poole, kus veel tuttavaid nägin, kes baari valmis seadsid. Läksin appi, nii et võin öelda, et minagi olen Pingrupi kogukonna suurürituse korraldamisel abikäeks olnud.
Esimese võiduajamise alguseks oli hipodroomil juba palju rahvast. Seltskonnas, kellega esimese võiduajamise algust ootasin, hakkasid inimesed järjest hobustele panustamise piletitega lagedale tulema. Mul oli kindel mõte, et mina hobustele ei panusta, esiteks ma ei oskaksi ja teiseks parem mitte seda asja endale selgeks teha, äkki hakkab veel meeldima ja nii võin ju kogu oma rahast ilma jääda. Aga kui esimene võiduajamine lähemale jõudis ja raja äärde läksime ning enamusele olid valged piletid kätte ilmunud, siis ma ikkagi murdusin, liiatigi, et mulle tundus, et kõik ümberringi panustasid hobusele numbriga 2, aga minu sisetunne ütles, et võidab hoopiski 1 ja 2 jääb teiseks. Haarasin ühe poistest kaasa, et ta mulle selgeks teeks, kuidas see panuste tegemine käib ja panin 5 dollarit number ühele. Ja ... läks nii nagu minu kõhutunne ütles, number 1 võitiski :D (ja muide 2 jäi teiseks).
Peale esimest võiduajamist oli mul õnneks aeg pubisse tagasi pöörduda, kuna tööpäev lähenes, nii et pääsesin kiusatuse tekkimisest, et veel panustama hakata.
Peale tööpäeva lõppu jõudsin veel ka võiduajamistele järgnenud peole. Oli tore päev!
Hiljem kuulsin, et üritusele oli kokku 400-500 inimese ringis. Väidetavalt veidi vähem, kui eelmisel aastal ja üheks põhjuseks peeti politseinike kohalolekut. Neid oli tõesti mitu. Tavaliselt siinkandis politseinike ei näe, kuid sellel päeval oli kohal viis või kuus autot. Pubis tööl olles nägin korduvalt viluritega mööda sõitvat patrulli, kes järjekordse auto kontrolliks tee kõrvale suunas...
Kommentaarid