Tasuta muffinit tahate?
Seik hosteli ühisalalt, kus tasuta internetti jagatakse ehk siis põhjust koguneda:
Igaüks istub vaikselt oma nurgas, diivanil või trepiastmel, kus parajasti koht valitud, ja tegeleb oma asjadega. Liiga palju rahvast pole väga vähe ka mitte.Vaikne. Üks hetk on kosta, minu jaoks nurga tagant, naishäält: "Kas keegi tasuta muffinit tahab?" Keegi väga liigutama ei hakka. No mina, tuntud maiasmokk, kikitan veidi kõrva, samas mõeldes, et kes ikka niiviisi pärib, ju mõni sõber sõbrale pakub ja kui pakutakse muffinit, siis ju ikka ühte ning kui tõesti kellele iganes, siis keegi häälele lähemal istuja juba kindlasti reageeris. Näljane ma ka just pole, alles sai veidi näksitud. Siis ilmub hääleomanik nurga tagant välja käes suur pappkarp. Toetab selle vabale diivaninurgale ja teeb lahti ning sealt seest vaatab välja hulk suuri mahlakana paistvaid muffineid. Ning nüüd juba veidi kärsitum pakkumine: "Olge nüüd, tulge ja võtke muffinit, te olete ju back-packerid ja need on tõesti head..." Mitte kõik, aga nii mõnedki, seal hulgas mina, tõusevad selle peale ja võtavad kuulekalt muffini. Oli tõesti maitsev :)
Kusjuures kui nüüd mõtlema hakata, siis ei ole see esimene kord. Eelmine kord oli küll veidi teistsugune. See oli kui veel alles lühikest aega Austraalias olin olnud. Sõitsime õhtul hilja linnast kodu poole. Kuidagi sattusime juttu rääkima ühe tüdrukuga, kes sama rongi peal oli, juttu rääkides mugis muffinit süüa. Üks hetk aga pakkus meile ka muffinit, ütles veel, et võtke võtke, mulle töölt anti kaasa ja ise ma neid kõiki niikuinii ära süüa ei jõua...
Igaüks istub vaikselt oma nurgas, diivanil või trepiastmel, kus parajasti koht valitud, ja tegeleb oma asjadega. Liiga palju rahvast pole väga vähe ka mitte.Vaikne. Üks hetk on kosta, minu jaoks nurga tagant, naishäält: "Kas keegi tasuta muffinit tahab?" Keegi väga liigutama ei hakka. No mina, tuntud maiasmokk, kikitan veidi kõrva, samas mõeldes, et kes ikka niiviisi pärib, ju mõni sõber sõbrale pakub ja kui pakutakse muffinit, siis ju ikka ühte ning kui tõesti kellele iganes, siis keegi häälele lähemal istuja juba kindlasti reageeris. Näljane ma ka just pole, alles sai veidi näksitud. Siis ilmub hääleomanik nurga tagant välja käes suur pappkarp. Toetab selle vabale diivaninurgale ja teeb lahti ning sealt seest vaatab välja hulk suuri mahlakana paistvaid muffineid. Ning nüüd juba veidi kärsitum pakkumine: "Olge nüüd, tulge ja võtke muffinit, te olete ju back-packerid ja need on tõesti head..." Mitte kõik, aga nii mõnedki, seal hulgas mina, tõusevad selle peale ja võtavad kuulekalt muffini. Oli tõesti maitsev :)
Kusjuures kui nüüd mõtlema hakata, siis ei ole see esimene kord. Eelmine kord oli küll veidi teistsugune. See oli kui veel alles lühikest aega Austraalias olin olnud. Sõitsime õhtul hilja linnast kodu poole. Kuidagi sattusime juttu rääkima ühe tüdrukuga, kes sama rongi peal oli, juttu rääkides mugis muffinit süüa. Üks hetk aga pakkus meile ka muffinit, ütles veel, et võtke võtke, mulle töölt anti kaasa ja ise ma neid kõiki niikuinii ära süüa ei jõua...
Kommentaarid
Ja muffin, for gods sake :D OOtame reisikirju muidugi.
Ainukeseks vabanduseks võin öelda, et ma ei ole eesti keeles kunagi liiga hea olnud...