Fotojaht lõunasse (epiloog)

Peale töö lõppemist on elu täitsa tegusaks muutunud. Kui viimati kirjutasin linnutiivul möödunud nädalast, siis sellele järgnes veel umbes pool nädalat tegusat "mitte midagi tegemist". See sisaldas esialgu oma nüüdseks ekstöökaaslastega kokku kolimist. Põhjuseks osaliselt koonerlus ehk siis nende juures elades õnnestus mul veidi parem diil saada ja teisalt viimasel paaril nädalavahetusel  viibisin nii ehk naa enamuse aja seal. Kolimine toimuski just veidi enne järgmise nädalavahetuse saabumist...

Kui teada saime, et töö läbi saab, siis tekkis minu plaanidesse ootamatu auk. Nimelt varem mainitud kokkusaamine tulevase potentsiaalse reisikaaslasega oli mõeldud reisiks, mille alguseni veel ligi pool kuud aega. See aeg aga tegevuselt Perthis veeta ei kõlanud väga ahvatlevalt. Perthis olen juba päris kaua olnud ja kuigi ma ei ole nii metsikult vaatamisväärsuste vaatamisega tegelenud, siis peamised asjad, mis huvitavad tundusid on ikkagi vaadatud. Niisiis sukeldusin taaskord reisikaaslaste otsimisse. Alguses oli väike reeturlik mõte leida keegi, kes juba varem põhja poole suundub ja selliseid inimesi on väga palju. Siis jäi mulle aga hoopiski silma üks kuulutus, kus plaan minna 8-10 päevaks lõunasse, kuni Esperance-ini, sealt Karlgooliesse ja siis tagasi Perthi. Esperance-i on mulle soovitanud nii mõnigi. Kuigi, kui aus olla, siis peaks sinna ilmselt suvel minema, kuna see koht on eelkõige kuulus oma imeilusate randade poolest. Karlgooliesse minemise soovi tekitas mul see, et Perthi tagas jõudnuna sain lugemiseks ühe Austraalia kirjaniku raamatu, milles vähemalt kolmandik tegevusest toimus just selles linnas. Tegevus toimus küll umbes 100 aastat tagas, aga ikkagi tekkis tahtmine see koht oma silmaga üle vaadata. Mõeldud tehtud. Kirjutasin kuulutusele vastuse ja jäin ootama. Prantsuse tüdruk, kes reisi initsiaatoriks oli kirjutaski mulle vastu. Peale kokkusaamist panime asja ses suhtes lukku, et otsustasime, et võiks koos Lõunat avastama minna küll.

Kuna olime mõlemad autovabad ja kolmas, autoga, reisikaaslane jäi leidmata, siis otsustasime rentida matkabussikese (campervan-i). Mõte hea, aga teoks teha polegi nii lihtne, kui ei ole rahamägesid, mida selle peale kulutada. Mina juba vahepeal hakkasin lootus kaotama. Hindasid vaadates tekkis vahepeal tunne, et endale oma isikliku matkabussikese ostmine oleks mõttekam kui rentimine. Caroline, osavnäpp, leidis meile lõpuks siiski taskukohase variandi ja teisipäeval (paar päeva esialgu kokkulepitust hiljem) võis seiklus alata.

Nüüd siis pisike selgitus tänase postituse pealkirjale. Alguses jäi miskipärast mulje, et 10 päeva on ehk liiga pikkgi aeg sellise reisi tegemiseks, aga ega me kiirustada ju ei taha... Tõde on aga see, et vaadata on palju ja kui tahaks rahulikult kõike seda näha, mis siin on, ja läbi käia mõnegi ilusates kohtades maha märgitud matkaraja, siis võiks selle ringreisi vabalt vähemalt kuu pikkuseks venitada. Seega mõneski kohas on kahjuks läinud nii, et jõuad kohale vaatad veidi, teed veidi pilte ja juba ongi aeg jälle edasi liikuda.
Et reisi ei saa aga arvutis istumise peale kulutada, siis siinkohal lõpetan ja paari päeva pärast, kui tagasi Perthis võtan aega, et ringreisist üksikasjalikumalt muljetada.

Lääne-Austraalia lõunaosa, siit ma tulen :)
(tegelikult see pilt reisi keskosast)

Ja paar pildikest (loodetavasti) huvi tekitamiseks :)