Paar päeva on veninud päris pikaks... Tagas Perthis olin algul reisist väsinud ja unine ja siis tegus ja vähe maganud ja jälle unine ja nii lükkus ja lükkus kirjutamine edasi. Aga parem hilja kui mittemidagi, eks? :)
Tsiteerides Agu Sihvkat: "Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama algusest..." :) Reisi alguse hommikul oli uni äärmiselt magus, kuid tõusma pidi ikka ja veel viimaseid asju pakkima. Juhtus aga nii, nagu minu puhul ikka tihti juhtub, et antud juhul siis uneks näpistatud lisaminutid jäid puudu õigeks ajaks bussi peale jõudmisest ja nii oli juba alguses kindel, et seiklus algab hilinemisega. Peale pisikesi sekeldusi ühistranspordis: lisaks kõigele olid näiteks rongid vaatamata esmaspäevasele päevale "puhkusel", kuna tehti miskeid raudtee parandamise töid. Õnneks olid olemas asendusbussid. Ning peale äärmiselt väsitavat ja lõputuna tunduvat jalutuskäiku rendifirmasse (suur seljakott seljas ja veel üks pisem üle õla ja siis veel üks kott, kuna kõik asjad ei mahtunud eelmainitutesse ära, on suht kaalukas koorem kanda), mille leidmine osutus raskemaks kui ma arvasin (õnneks on olemas abivalmeid inimesi, kes küsivad,et kas oled eksinud ja juhatavad su õigele teele), jõudsin reisi stardipunkti umbes tunniajase hilinemisega. Veidi lohutav oli see, et ka mu reisikaaslane jäi hiljaks, küll umbes pool tundi vähem, aga mis ikkagi. Ma ju pusisin ühistranspordiga, tema aga andis selles osas alla ja võttis viimaks hoopiski takso. Igatahes kui ma kohale jõudsin oli enamus paberimajandust juba aetud, pidin vaid paari kohta oma allkirja panema ja reis võis alata!
Meie uus kodu järgnevaks kümneks päevaks oli pisike Mitsubishi bussike LUU (tähed auto numbrimärgilt) Väljast ilus lilleline :D sees toake, mis päevasel ajal oli kahe diivani ja lauaga ning täitus sissekolimisel kiiresti meie pagasiga. Ööseks sai sellest toast aga üks suur voodi. LUU tagaluugi avamine viis meid kööki. Seal oli külmutuskapp, kraanikauss ja sahtlid ning kapike. Valitud firma resibussikesega oli väga mugav ses suhtes, et meie kodus oli kõik vajalik olemas nii padjad, magamiskotid, voodilina, rätikud kui ka lai valik toidu valmistamiseks ja söömiseks vajalikke vahendeid (pann, kaks potti, taldrikud, kausid, noad, kahvlid, isegi röster...).
Bussike käes läks Caroline rooli ja reis võis alata :) Esimene peatus oli rendikoha kõrval olev parkla. No lihtsalt seetõttu, et enne rendiaiast välja sõitmist ei olnud me välja mõelnud, kuidas me linnast välja saame... Kui telefonile juhised kätte antud oli asi kohe hoopis lihtsam ja minu sõit võis alata. Esmeseks sihtmunktiks Mandurah. Sinna kohale jõudes tuli uus peatu, mis justkui just turistilik ei ole. Nimelt läksime ostutuurile. Järgmine tund (või kaks) möödus reisiks vajalikku kraami hankides. Peale poodi oli juba pealelõuna, sõitsime veidi Mandurah vahel ringi ja otsisime koha, kus süüa, ja siis oli kell juba suht palju ni et oli aeg vaikselt ööbimispaika otsima hakata. Mandurah on väike linnake Perthist lõunas, kuhuni veel ka linna rongid sõidavad. Palju seal vaadata ei ole, aga mis mulle muljet avaldas olid majad, millel ühel pool ligipääs autoga samas teisel pool maja on paadisild, mille kõrval seisab kaater, ühel majal uhkem kui teisel.
.jpg) |
| Mandurah (Caroline pilt) |
Järgmiste päevade kohta ehk nii põhjalikku kirjeldust ei tule :) Nüüdseks hakkab juba vaikselt ununema ka.
Igatahes. Järgmisel päeval hakkasme lähenema "vaatamisväärsematele" kohtadele. Mööda rannikut alla poole liikudes võtsime järgmiseks sihtmärgiks Bunbury. Sinna kohale jõudes ei leidnud me eesi miskit väga vaatamisväärset. Ega pilvine ilm ka asja ilusamaks teinud. Siiski leidsime ranna, kus korraks kodust välja ronida ja paar pilti klõpsutada.
 |
| Bunbury |
Egas midagi, edasi. Busseldonis pidi teadaolevalt olema meid ees ootamas väga pikk sadamakai, mis peaks vist Austraalia pikim olema. Caroline näitas ühest turistibrošüürist mulle õhinal pilte ja sõit võis jätkuda. Siinkohal oleks paslik märkida, et oma reisil külastasime nii mõnegi linna turismiinfopunkti ja peab ütlema, et seal on abivalmis inimesed ja oli võimalik leida nii mõnegi asjaliku kirjutise või kaardi. Just need viimased olid meile suureks abiks, kuna kuigi saime oma bussikesega kaasa Lääne-Austraalia kohta käiva atlase, siis väga üksikasjalik see kahjuks ei olnud.
Busseltoni jõudes ei olnud ilm paranenud, aga mis siis ikka peale hakata... Ees olnud kai oli tõesti aukartustäratavalt pikk, kuid külm ja sombune lm ning kai peal kõndimise eest nõutav tasu ei kutsunud meid mööda seda silda ookeanile kõndima minema.
 |
| Busseltoni kai algus |
Ega see, et päike pilve tagant kuidagi välja pugeda ei tahtnud ei teinud tuju kuidagi paremaks ja esimesed leitud linnad olid ka nagu nad olid. Siiski ei tahtnud tujul langeda lasta ja katsetasime edasi. Järgmiseks sihtmärgiks sai Eagle Bay. Kui kohale jõudsime võis reisi ilusama osa avatuks lugeda, kuna olime jõudnud esimesele sinise veega rannale. Isegi päike piilus pilve tagant välja, et asja veel paremaks teha.
 |
| Eagle Bay |
 |
| Eagle Bay |
 |
| Eagle Bay - Kujutage ette, et elaksite selles majas, mis vasakul põõsaste vahelt paistab... |
Kui juba sai ette võetud ranna-ala põhjalikum tudeerimine, siis oli loogiliselt järgmiseks peatuspunktiks Cape Naturaliste ja seal asuv majakas. Kuna terve päev oli möödunud autos istudes, siis nõudsin jalutuskäiku. Lühim matkarada oli vaid paar kilumeetrit ja sellele läksime. Me ei olnud veel eriti kaugele jõudnud, kui kohtasime kängurusid. Esimesed sellel reisil, kuid mitte viimased. Kuna olen siiani peamiselt linnaelanik olnud, siis vaatamata juba 4 kuulisele viibimisele siinmaal ei saanud ma veel öelda, et känguru on minu jaoks juba täitsa tavaliseks muutunud. Praegu käimas oleva reisi lõpuks ilmselt on asjad siiski juba teistmoodi, sest need kaks känguru ei olnud selle reisi viimased oma liigi esindajad, keda kohtasime ja ka praeguse reisi ajal oleme juba mõnda kohanud. Aga niipalju siis preaegu lõunatripi teisest päevast. Peale jalutuskäiku oli edasise sõidu eesmärgiks leida koht, kus veeta järjekordne öö. Suundusime Margaret Riveri külje alla, et seeta järgmine päev seda kanti põhjalikumalt uudistades.
 |
| Cape Naturaliste kängurud |
Kuna meie pisike bussike omas külmikut ja valgustust, siis oli meil kohustus iga 48 tunni tagant oma bussi laadida, kuna eelmainitud seadmed töötasid eraldi "batarei" pealt, mis just need 48 tundi vastu pidid pidama. Meie esimene "laadimispeatus" oli Gracetown-i karavanipargis. Siinkoha tuleb mulle meelde seik esimesest õhtust, kui nö suvalises kohas peatusime. Istusime oma bussikeses ja ma mainisin, et nüüd võiks korra internetis ära käia, et vaadata, kas olen mõne kirja saanud, ning "tänapäeva elu tuiksoonele" Facebookile pilk peale visata. Selle peale tegi Caroline suured silmad ja vaatas mind näoga, et kas ma ikka olen korras, et kuidas ma niimoodi keset mittemiskit loodan netti minna. Meeldiv oli tema üllatus, kui oma internetipulga välja tõin ja talle näitasin, et selline "ime" tõesti võimalik on :D Aga see seik tuli mulle meelde seetõttu, et just karavanipargis ööbides olime sellises sügavas leviaugus, et telefonigagi polnud midagi teha rääkmata siis internetist. Ja see juhtus veel nii mõneligi korral, et kui elasime mõnel puhkealal, siis oli telefoni ja interneti levi täitsa olemas, teisalt tasulisel platsil ööd veetes olime sügavas leviaugus.
Et kogu arvuti batareid mitte blogile kulutada teen siinkohal peatuse. Aga loodan siiski lähipäevadel nii tubli olla (kui muidugi tehnika akude kestvuse ja interneti leviku poolest seda lubavad), et esimese reisi ikka kirja saaks ja juba ka otsapidi uuega alustada õnnestuks, sest teise reisi algus on olnud aeglane, kuid kirjeldamist vääriv.
Kommentaarid