Teretulemast Pingrup

Selge on see, et ainult puhkust nautides Austraaliat vallutad ei saa (vähemalt enamus inimesi), sest niisama rannas lebotamisele lisaks on vaja ju ka süüa, juua ja ringi sõita ning see vajab teatavat finantsi. Niisiis puhkamise kõrvalt olen vahepeal vähem ja rohkem aega kulutanud ka tööotsingutele, mis eelmisel nädalal lõpuks vilja kandsid.
Austraaliasse tulles oli mul soov muu hulgas veidi teenindavas sektoris kätt proovida. Kuna mul varasemad kogemused puuduvad ja selle kohta luiskama hakata ma ei tahtnud (vähemalt esialgu), siis mõningate CV-de laiali saatmine ja laiali jagamine Perthi kandis tulemusi ei andnud. Kui väga aus olla, siis ega ma liiga aktiivselt ei püüdnud ka... Kuulates kaasreisijate kogemust tööotsingutel juhtusin külastama üht tööagentuuri, kus lõppkokkuvõttes nii mõnedki tunnid veetsin. Seal istudes panin tähele, et suhteliselt palju otsitakse abikäsi maakohtades asuvatesse pubidesse, mis omakorda pani mõtlema, et äkki peaks selle asja omal nahal ära proovima. Saaks ju nii veidi lähemalt sisemaad näha ja ehk lõpuks ka kohalikega kohtuda, sest siiani on minu tutvusringkond koosnenud ainult teistest välismaalastest ja kontaktid püsiaustraallastega on olnud minimaalsed. Tehtud-mõeldud, andsin intervjuule saades oma mõtetest aru ning eelmisel kolmapäeval sain ühele maakoha pubi töökohale küüned taha.
Kui teada sain, et ma töö saan oli esimene küsimus see, et kas olen valmis alustama kohe järgmisest päevast. Eks mulle veidi vastukarva oli see mõte, aga ega saa ju pirtsutama hakata, muidu napsab keegi teine koha endale. Läks siiski veidi paremini, nimelt tulevasele tööandjale sobis paremini, kui sean sammud nende poole reedel ehk siis päev hiljem, mis andis mulle lisapäeva "atra seada": vajalikud asjatoimetused teha ja tekkinud tutvuskonnaga rahulikult hüvasti jätta.
Viimasest päevast Perthis räägin Teile ühes järgmistest postitustest, kuna tahaks lisada veidi pildimaterjali, mis osaliselt veel minu valduses pole. Nüüd aga uue töö ja elukoha juurde, sest maakoha pubi ei saa juba oma nime arvestades asuda Perthis, kus siiani aega olen veetnud :)
Reedese päeva hommikul tegin viimased pakkimisoperatsioonid, vinnasin õlale oma seljakoti ja lisaks kätte veel mõned kotid (kuidagi lihtsalt on nii, et asjad kogunevad ja seljakott tundub väiksemaks jäävat) ja alustasin teed Pingrup'i poole, mis saab järgnevateks kuudeks minu koduks. Kui sul ei ole autot või muud sarnast sõiduvahendit, siis on järgmine valik kohale saamiseks buss, mis sind ka tegelikult täitsa kohale ei vii. Bussiga sõitsin Lake Grace'i, mis on lähim koht, kuhu sellega saab. Sealt võttis mind peale minu tulevane ülemus ja edasi siis autoga veel 50 km ja kohal me olimegi. Eelnev bussisõit oli umbes 400 või isegi rohkem kilomeetrit läbi Austraalia maastiku. Teel sai läbitud üks rahvuspark, kus oli veidi metsasem, enamus aega aga kuivanud põllumaad vaheldumas põõsasmaastikuga.

Pingrup on üks imetilluke linnake Perthist kagus. Linnaks nimetavad nad siin vist kõiki kohti, kuigi tegelikult võiks siinse kohta vabalt küla öelda. Pingrupis elab umbes 50 inimest, kuid seda kohta ümbritsevad mitmed farmid, nii et ümbruskonnas on kokku siiski rohkem elanikke.
Kuna elu ei saa põhineda ainult töötamisel, on ju vaja ka veidi meelelahutust, siis selle meelelahutuse osa peab täitma kohalik pubi. Täpsemalt on küll tegemist nö hotelliga, sest on olemas ka kümmekond tuba, kuhu teelolejaid majutada ent pubi on selle äri peamine alus.
Kohalikeks pubipidajateks on abielupaar, kes kuus aastat tagasi otsustasid, et neile linnaelust aitab (sinnamaani olid nad elanud Pethis) ja nad tahaksin hakata mõnes maakohas pubi pidama. Hea rahulik moodus, kuidas oma pensionieelseid aastaid veeta. Naisel oli varasemast teenindava sektori kogemusi mees oli veidi töötanud pubides, kuid põhiaja siiski seotud hoopis turvaäriga. Enne siia kolimist olid nad selle kohal tegelikult juba umbes aasta silma peal hoidnud, kuid lõplik otsus tuli nii, et mees võttis ühel hetkel härjal sarvist, leppis kokkusaamise pubimüüjatega kokku ning kui aeg teada, siis vaatama minemise hommikul ütles naisele, et on aeg väike sõit teha. Kohale jõudnud leidsid nad koha endale täitsa meelepärase olevat. Vaatasid, et sellega veidi vaeva nähes võib asjal isegi jumet olla ja nii tuligi otsus siia kolida ning siia nad jäidki.
John (minu ülemus) rääkis, et tegelikult pidavad Austraalias nii olema, et maakohtade pubides toimud tegelikult suhteliselt tihti omanikuvahetusi. Inimesed ostavad endale koha, peavad seda paar aastat ja siis liiguvad edasi, nii et nemad on isegi veidi erilised, arvestades, et on juba 6 aastat oma pubiga seotud olnud.
Ainult kahekesi pubi pidada on veidi raske. Üks inimene köögis ja teine leti taga, aga vabu päevi on ju ka vaja. Nii on neil alati üks abiline lisaks olnud. Praegu oli see üks kohalik tüdruk, kes aga varsti Pingrupist Perthile veidi lähemale plaanib kolida. Niikaua kui minul töö selgeks saab mind täitsa üksi leti taha ei jäeta. Nii käibki siiani baaritööd teinud tüdruk mul abiks, eriti siis kui John ise majast väljas on. Varsti asi aga muutub.

Nii, võibolla ehk veidi ekslevalt, kuid see oli sissejuhatus minu Pingrupi lugudele. Kuna tööpäeva algus läheneb, teen siinkohal pausi, et mõnel järgnevatest päevadest jätkata....