Elu on seiklus

Kurtsin siin paar postitust tagasi, et hostel on tuttavatest tühjaks voolanud. Olen viimasel ajal ka ise suht palju eemal olnud ja kui "kodus" olen, siis palju oma toas, mitte nö ühisaladel. Eile oli aga jälle üks seltskondlikum õhtu ja siiski, endiselt tundsin ennast täitsa oma inimesena. Nädalavahetuse veetsin majas, kus mu töökaaslased elavad ja seal on ka tore! Kohe kuidagi kodune, ses suhtes, et ikkagi eramaja ja nii ning ega pool eestikeelne ümbrus samuti koduse tunde tekkimisele just kaikaid kodarasse loobi. Kui esmaspäeval "eesti majast" lahkumas olin, siis mõtlesin, et tahaks juba tagasi ja eile õhtul magama minnes mõtlesin, et hostelist on ka kahju ära minna. Nii et toredaid inimesi ja kohti on palju! Siit siis see, et ei tohi nuriseda, elu on tegelikult tore ja ilus, kui seda avatud silmadega vaadata, mitte kurtmise ja silmaklappidega katta. Sidrunipuu tagahoovis. Kus juures need sidrunid on veidi nagu mandariinid, samasuguse koorega (kergesti k

Tänasest olen töötu :) Kõlab veidi koledalt, kuid on tegelikult positiivse tooniga, sest ma ju tulin siia tööle ja puhkama, kuid seda teist osa ei ole ma eriti teinud. Pea neli kuud on möödunud peatusteta tööpostil. Tagasi Perthi tulnuna asusin tööle ühte põllumajandusuuringutega tegelevasse ettevõttesse. Kõlab uhkelt, kuid töö oli äärmiselt lihtsakoeline: erinevate viljasortide kaalumine pisikestesse pakkidesse ja seejärel nende pakkide komplekteerimine vastavalt ette antud skeemidele. Vajadusel ka vilja töötlemine kemikaalidega ning väetiste kaalumine sarnastesse pakkidesse jms. Selgituseks siis niipalju, et praegu on käimas külviperiood (jah, siin külvatakse vilja sügisel, sest siis on suurem tõenäosus, et vili ka piisavalt vihmavett saab, mille arvelt kasvama hakata) ja antud ettevõte tegeleb katsepõldude külvamisega. Iga katselapike saab killukese uuritavat viljasorti ja et külv sujuvalt läheks on vaja teha eelmainitud eeltööd viljaportsude valmiskaalumise ja ette antud järjek

Niisiis, viimasest blogist on taas terve igavik möödunud... Vahepeal tundub, et ei ole millestki kirjutada ja siis jälle ei ole jaksu ja aega arvutit välja otsida ning kirjutada. Ma võin ju öelda, et püüan ennast parandada, aga eks näis, kas see mul ka õnnestub. Viimane aeg on möödunud inimesi igale poole laiali saates: nagu ka varem mainitud, siis läksid Põhja poole Austraaliat avastama minu kaks heaks tuttavaks saanud tüdrukut. Kurb oli, aga arusaadav, et igaveseks samasse kohta ei saa jääda, kui reisimine käsil on, ning nemad, erinevalt minust, olid jaanuari kuust alates kogu aeg Perthis. Nende viimane õhtu siin oli tormituuline ja vihmasajune ja seda enam olid nad õnnelikud ja mina kade, et sooja poole liikuma said hakata. Tegelikult oli see maikuu teise nädala tööpäevade osa kogu täiega tõeline sügis rohke vihma ja jahedusega. Meie seltskond oli tegelikult viimasel ajal suurem kui kolm inimest. Grupi osaks olid saanud veel kaks saksa tüdrukut. Üks neist pakkis oma kotid ja asus h