Tuttavad lähevad ja tulevad
Niisiis, viimasest blogist on taas terve igavik möödunud... Vahepeal tundub, et ei ole millestki kirjutada ja siis jälle ei ole jaksu ja aega arvutit välja otsida ning kirjutada. Ma võin ju öelda, et püüan ennast parandada, aga eks näis, kas see mul ka õnnestub.
Viimane aeg on möödunud inimesi igale poole laiali saates: nagu ka varem mainitud, siis läksid Põhja poole Austraaliat avastama minu kaks heaks tuttavaks saanud tüdrukut. Kurb oli, aga arusaadav, et igaveseks samasse kohta ei saa jääda, kui reisimine käsil on, ning nemad, erinevalt minust, olid jaanuari kuust alates kogu aeg Perthis. Nende viimane õhtu siin oli tormituuline ja vihmasajune ja seda enam olid nad õnnelikud ja mina kade, et sooja poole liikuma said hakata. Tegelikult oli see maikuu teise nädala tööpäevade osa kogu täiega tõeline sügis rohke vihma ja jahedusega. Meie seltskond oli tegelikult viimasel ajal suurem kui kolm inimest. Grupi osaks olid saanud veel kaks saksa tüdrukut. Üks neist pakkis oma kotid ja asus hoopis kodu poole teele aga emadepäeva pühapäeval. Ta oli jõudnud juba päris mitu kuud reisida, avastada Uus-Meremaad ja Austraaliat. Minu jaoks veidi imekspandav on aga see, et enne tema äraminemist sain teada, et tal on suhtelistl suur hirm lendamise ees. Laupäeval, koos hommikust süües tuli see suht põhjalikult teemaks. Päeva lõpuks oli ta suutnud meelitada mind ja teist veel siia jäänud saksa tüdrukut endaga pühapäeva varahommikul lennujaama kaasa minema. Varajane hommik tähendas siis seda, et äratus oli kell 3 ajal ja 4 ajal istusme taksosse, et lennujaama sõita. Perth iseenesest on ju suur linn, aga minu imestuseks näeb öine linn väga vaikne välja. Sõitsime praktiliselt läbi kesklinna ja tänavad olid vaat et autovabad. Oma teel kohtasime veel mõnda üksikut taksot ja see oli ka kõiks. Miskipärast on mul jäänud oma elus mulje, et kui suur hulk inmesi koos elab, siis leidub ikka inimesi, kes ka öisel ajal ringi liiguvad, erti nädalavahetusel kuid Perth tundus mulle vaiksemgi kui Tallinna öised tänavad.
Selle nädala kolmapäeval hostelisse tulles sain teada, et see viimane saksa tüdruk "minu grupist" oli töö saanud. Selle sai ta sama tööagentuuri kaudu, millega mina Pingrupi läksin ja ega temagi uus töökoht polnud Perthis vaid mõnisada kilomeetrt ida pool. Temaga pidin hüvasti jätma reede hommikul. Lisaks sellele "meie grupile" on siin hostelis muidugi veel inimesi, kellega vedi tihedamalt suhelnud olen, aga ka neist nii mõnigi on ära läinud või kohe minemas. Näiteks üks poiss, kes on selles kambas, kes ikka hosteli ees aega veedab kolis koos vees paari kutiga välja, nimelt leidsid nad endale koos sobiva rendimaja ja vahetasid pikaajalise hostelielu veidi mugavama ja privaatsema elu vastu. Siis ühel poisil sai kaks aastat Austraalias täis ja neljapäeval pakkis ta oma viimased asjad ja lendas koju. Ning homme läheb ära veel üks poiss, kes jaanuaris minuga umbes samal ajal siia hostelisse elama kolis. Huvitav on see, et ta läheb tööle samasse pisikesse linnakesse, kuhu sai töö see viimane saksa tüdruk meie grupist. Võibolla on see tüütult pikk ja justkui ebavajalik loetelu, mind ümbritsevatest inimestest, kuid saate aru, see jätab mu ju suhtelislt tutvusringkonnavaeseks ja seega on mulle oluline. Tähendab, et tuleb uusi tutvusi looma hakata, kuid kuigi eks ma ju ikka inimestega suhtlen, siis kuidagi ei ole seda energiat, et ennast jälle mõne seltskonna täisliikmeks suhelda. Eks natuke hoiab mind tagasi ka see mõte, et ma ju see lähen ka loodetavasti pigem varasemas kui hilisemas tulevikus liikuma.
Loodus aga tühja kohta ei salli ja nii tekivad uued "tihedamad tutvused" sellegipoolest :)
Näiteks need kaks eesti tüdrukut, kellega koos töötan on väga toredad. Juba esimese koos töötatud nädala lõpus kutsusid nad mind endale küllagi, kuid juhtus nii, et ma jõudsin nende juurde esimest korda alles paar nädalat tagasi. Neist ja nendega ette võetud asjadest kirjutan lähipäevil pikemalt.
Ja veel.... Jutt kategooriasse imetilluke maailm. Et asi ausalt ära rääkida pean alustama jaanuari kuust. Kui peale Austraalia päeva oma Facebooki lehele pildi Perthi ilutulestikust panin, siis kommenteeris seda üks minu ülkoolikaaslastest. Täpsemalt üks poiss, kellega koos õppisin, kui Barcelonas oma Erasmus semestrit tegin. Ja ms välja tuli oli see, et tema ja veel üks poiss kellega koos õppisime on juba eelmise aasta septembri kuust Perth elanikud!!! Hispaanlased on miskipärast sellest inimgrupist kõrvale jäetud, kes Austraalias töö ja puhkeviisaga ringi saaksid reisida, seega pidid mu koolikaaslased siia tulemiseks alternatiivse varandi leidma. Viisa, mis neile siia tulemise võimaluse andis on õppeviisa. Ehk siis nad leidsid endale Perthis inglise keele kursused, said kooli poolse kinnituse ja alus viisa taotlemiseks oli olemas. Aga nüüd asja juurde tagasi. Kui olime kindlaks teinud, et oleme mõlemad kodust kaugele tulles sattunud samasse linna, siis tuleb ju ometi kokku saada ja juttu rääkida ja selgeks teha, mis teineteiste elus vahepeal juhtunud on. Nii hakkasime kokkusaamist planeerima, kuid juhtus nii, et enne kui kohtuda jõudsime sain töökoha Pingrupis ja asi jäi katki. Kui Perthis tagasi olin võtsin Robertiga jälle ühendust ja seekord suutsime ka mõlemale sobiva õhtupooliku leida. Mis siis, et vahepeal oli möödunud nii mõnigi aasta oli nii tore taas tuttavat nägu näha :) Kahjuks teine poistest meiega antud korral ühineda ei saanud, kuna oli just paariks nädalaks Uus-Meremaale sõitnud. Kõik kolm saime aga kokku sellel nädalal. Nii et kuigi palju tuttavaid on nelja tuule poole plehku pannud on leidub endiselt inimesi, kellega koos asju ette võtta, isegi kui pole olnud endal tuju ja suutmist täitsa uusi tutvusi luua.
Viimane aeg on möödunud inimesi igale poole laiali saates: nagu ka varem mainitud, siis läksid Põhja poole Austraaliat avastama minu kaks heaks tuttavaks saanud tüdrukut. Kurb oli, aga arusaadav, et igaveseks samasse kohta ei saa jääda, kui reisimine käsil on, ning nemad, erinevalt minust, olid jaanuari kuust alates kogu aeg Perthis. Nende viimane õhtu siin oli tormituuline ja vihmasajune ja seda enam olid nad õnnelikud ja mina kade, et sooja poole liikuma said hakata. Tegelikult oli see maikuu teise nädala tööpäevade osa kogu täiega tõeline sügis rohke vihma ja jahedusega. Meie seltskond oli tegelikult viimasel ajal suurem kui kolm inimest. Grupi osaks olid saanud veel kaks saksa tüdrukut. Üks neist pakkis oma kotid ja asus hoopis kodu poole teele aga emadepäeva pühapäeval. Ta oli jõudnud juba päris mitu kuud reisida, avastada Uus-Meremaad ja Austraaliat. Minu jaoks veidi imekspandav on aga see, et enne tema äraminemist sain teada, et tal on suhtelistl suur hirm lendamise ees. Laupäeval, koos hommikust süües tuli see suht põhjalikult teemaks. Päeva lõpuks oli ta suutnud meelitada mind ja teist veel siia jäänud saksa tüdrukut endaga pühapäeva varahommikul lennujaama kaasa minema. Varajane hommik tähendas siis seda, et äratus oli kell 3 ajal ja 4 ajal istusme taksosse, et lennujaama sõita. Perth iseenesest on ju suur linn, aga minu imestuseks näeb öine linn väga vaikne välja. Sõitsime praktiliselt läbi kesklinna ja tänavad olid vaat et autovabad. Oma teel kohtasime veel mõnda üksikut taksot ja see oli ka kõiks. Miskipärast on mul jäänud oma elus mulje, et kui suur hulk inmesi koos elab, siis leidub ikka inimesi, kes ka öisel ajal ringi liiguvad, erti nädalavahetusel kuid Perth tundus mulle vaiksemgi kui Tallinna öised tänavad.
Selle nädala kolmapäeval hostelisse tulles sain teada, et see viimane saksa tüdruk "minu grupist" oli töö saanud. Selle sai ta sama tööagentuuri kaudu, millega mina Pingrupi läksin ja ega temagi uus töökoht polnud Perthis vaid mõnisada kilomeetrt ida pool. Temaga pidin hüvasti jätma reede hommikul. Lisaks sellele "meie grupile" on siin hostelis muidugi veel inimesi, kellega vedi tihedamalt suhelnud olen, aga ka neist nii mõnigi on ära läinud või kohe minemas. Näiteks üks poiss, kes on selles kambas, kes ikka hosteli ees aega veedab kolis koos vees paari kutiga välja, nimelt leidsid nad endale koos sobiva rendimaja ja vahetasid pikaajalise hostelielu veidi mugavama ja privaatsema elu vastu. Siis ühel poisil sai kaks aastat Austraalias täis ja neljapäeval pakkis ta oma viimased asjad ja lendas koju. Ning homme läheb ära veel üks poiss, kes jaanuaris minuga umbes samal ajal siia hostelisse elama kolis. Huvitav on see, et ta läheb tööle samasse pisikesse linnakesse, kuhu sai töö see viimane saksa tüdruk meie grupist. Võibolla on see tüütult pikk ja justkui ebavajalik loetelu, mind ümbritsevatest inimestest, kuid saate aru, see jätab mu ju suhtelislt tutvusringkonnavaeseks ja seega on mulle oluline. Tähendab, et tuleb uusi tutvusi looma hakata, kuid kuigi eks ma ju ikka inimestega suhtlen, siis kuidagi ei ole seda energiat, et ennast jälle mõne seltskonna täisliikmeks suhelda. Eks natuke hoiab mind tagasi ka see mõte, et ma ju see lähen ka loodetavasti pigem varasemas kui hilisemas tulevikus liikuma.
Loodus aga tühja kohta ei salli ja nii tekivad uued "tihedamad tutvused" sellegipoolest :)
Näiteks need kaks eesti tüdrukut, kellega koos töötan on väga toredad. Juba esimese koos töötatud nädala lõpus kutsusid nad mind endale küllagi, kuid juhtus nii, et ma jõudsin nende juurde esimest korda alles paar nädalat tagasi. Neist ja nendega ette võetud asjadest kirjutan lähipäevil pikemalt.
Ja veel.... Jutt kategooriasse imetilluke maailm. Et asi ausalt ära rääkida pean alustama jaanuari kuust. Kui peale Austraalia päeva oma Facebooki lehele pildi Perthi ilutulestikust panin, siis kommenteeris seda üks minu ülkoolikaaslastest. Täpsemalt üks poiss, kellega koos õppisin, kui Barcelonas oma Erasmus semestrit tegin. Ja ms välja tuli oli see, et tema ja veel üks poiss kellega koos õppisime on juba eelmise aasta septembri kuust Perth elanikud!!! Hispaanlased on miskipärast sellest inimgrupist kõrvale jäetud, kes Austraalias töö ja puhkeviisaga ringi saaksid reisida, seega pidid mu koolikaaslased siia tulemiseks alternatiivse varandi leidma. Viisa, mis neile siia tulemise võimaluse andis on õppeviisa. Ehk siis nad leidsid endale Perthis inglise keele kursused, said kooli poolse kinnituse ja alus viisa taotlemiseks oli olemas. Aga nüüd asja juurde tagasi. Kui olime kindlaks teinud, et oleme mõlemad kodust kaugele tulles sattunud samasse linna, siis tuleb ju ometi kokku saada ja juttu rääkida ja selgeks teha, mis teineteiste elus vahepeal juhtunud on. Nii hakkasime kokkusaamist planeerima, kuid juhtus nii, et enne kui kohtuda jõudsime sain töökoha Pingrupis ja asi jäi katki. Kui Perthis tagasi olin võtsin Robertiga jälle ühendust ja seekord suutsime ka mõlemale sobiva õhtupooliku leida. Mis siis, et vahepeal oli möödunud nii mõnigi aasta oli nii tore taas tuttavat nägu näha :) Kahjuks teine poistest meiega antud korral ühineda ei saanud, kuna oli just paariks nädalaks Uus-Meremaale sõitnud. Kõik kolm saime aga kokku sellel nädalal. Nii et kuigi palju tuttavaid on nelja tuule poole plehku pannud on leidub endiselt inimesi, kellega koos asju ette võtta, isegi kui pole olnud endal tuju ja suutmist täitsa uusi tutvusi luua.
Kommentaarid