Elu on seiklus

Tänapäevane sotsiaalmeedia pole ehk alati kõigis aspektides hea asi, kuid vahel võib see tuua huvitavaid arenguid. No kas seda just nii saab nimetada, aga asi siis selline, et märkisin kurikuulsas Facebookis, et resideerun nüüd Melbourne's ja ei läinud kaua aega mööda, kui mulle helistas üks sakslane, kellega koos Darwinist Athertoni liikusin. Ta avastas FB-st, et ma olen Melbourne'is ning ütles, et tema on oma sõbraga kodumaalt, just parajasti Sydneyst Melbourne'i poole liikumas. Sealt edasi olevat neil plaanis minna Great Ocean Road'i avastama ... Jutu käigus tuli pakkumine, et ma ehk oleks huvitatud nendega koos sellele pisikesele tuurile minemisest. Kuna minu esimene mõte Melbourne'iga seoses oli leida töö ja siis veidi kõhklesin, aga kui päeva pärast uus kõne tuli, et homme oleks minek ja ma ei olnud veel miskit tööotsa leidnud, siis otsustasin kaasa minna. Niisiis taaskord avastusretkel. Algselt oli plaan läbida Great Ocean Road kolme päevaga, siis kaar

Byronist suundusin edasi ööbussiga. Eks tõenäoliselt Byron Bay ja Sydney vahel on ka nii mõnigi koht, millele tasuks pilk peale visata, kuid seekord jäid need üle vaatamata. Kartsin veidi, et 14-tunnine bussisõit võib mulle mitte sobida, kuna endiselt on mälestus ühest kooliekskursioonist, kus enne öisesse peatuspunkti jõudmist (see lükkus ja lükkus edasi ja jõudsime kohale alles kell 4 hommikul) olin täiest kapsas omadega... Kõik sujus aga ilusti. Sain ka nii mõnekski tunniks sõba silmale, nii et hommikul olin küll veidi väsinud olekuga, aga ei miskit liigselt hullu. Huvitav oli see, kuidas hommikul, eneselegi ootamatult, hetkeks unest virgusin ilmselgelt vaid selleks, et märgata, et sõidame parajasti üle Harbour Bridge-i ja justkui käeulatuses paistab Sydney ooperiteater. Teretulemast New South Wales-i pealinna! Ühelt eesti tüdrukult, kes minust nii umbes nädalase edumaaga mööda idakallast alla liikus kuulsin, et Sydneys tehakse tasuta linnaekskursioone. Eks kui soovitatakse ka ja v

Ootamatult on eelmisest postitusest kaks nädalat mööda läinud. Vahepeal on kukkunud 10 kuud Austraalias ja viisa lõpp läheneb kosmilise kiirusega. Aga ega ennast sellest heidutada saa lasta ja tuleb üle vaadata, mis veel nägemata. Airlie Beach'i viimasel päeval nägin üle ei tea mitme kuu üht heaks sõbraks saanud tüdrukut, kellega esimest korda kohtusin oma siinviibimise esimestel päevadel. Olen nüüdseks piisavalt pikalt ringi reisinud, nii et on tekkinud/tekkimas võimalusi oma teel varem kohatud inimesi taas näha ja see on nii tore. Viimastest kohtumistest on tavaliselt möödunud nii mõnigi kuu, kuid taaskohtudes seda tihti ei märkagi. Edasi liikusin rahulikku, kergelt uneleva atmosfääriga muust maailmast suht eraldatud asumipaari Agnes Waters ja 1770. Mõnus paik, kus niisama uneleda ja võrk-kiiges kiikuda või siis ... surfitunde võtta. Need selles kohakeses ühed Austraalia odavamad, just seljakotiränduritele sobilikud. Niisiis, peale ööbussilt saabumist, kella 3 ajal öösel, tegi

Olles Cairnsi jõudnud hakkasin aktiivselt reisikaaslasi otsima, kellega mööda kallast alla poole liikuda. Juhtus aga nii, et need otsingud ei olnud väga edukad, ja nii otsustasin, et seekordne reis tuleb hoopis bussiga. Mis ehk ongi palju õigem mõte, kuna plaan on Idakallas võrdlemisi kiiresti läbida ja bussiga liikudes saan minna täiesti omas rütmis, ilma et peaksin kellegi teiste soovide ja mõtetega arvestama. Nii et siis esimest korda siin Austraalias olen reisimas täiesti omapead. Kuid õnneks on teel paar kohta, kus reisi varasemates etappides leitud sõpradega kokku saan ja juba on selgeks saanud, et ka niimoodi reisides põrkad mõne aja tagant jälle kokku samade inimestega... Aga reisist. Esimene peatuspunkt peale Cairnst oli Magnetic Island. Bussiga mööda kallast alla Townsville poole liikudes, kust praamiga nimetatud saarele saab, olid peamisteks vaadeteks suhkrurooväljad ja lähemal või kaugemal paistvad mäed. Teisel pool võis aeg-ajalt näha vaateid ookeanile. Suhkruroovälj

Kui Cairnsi päris kesklinnas ringi jalutades kuuled, et miski hull kädistamine käib, siis üles vaadates võid avastada, et oled läbi jalutamas suure puu alt, mis kubiseb päevaks puhkama tulnud nahkhiirtest. Ja kui enne sai mainitud, et tähelepanu köidab kädistamine, siis sellest võib järeldada, et nii mõnigi neist ööse eluviisiga elukatest võivad ka päevasel ajal oma oksa küljes rippudes päris elavaloomulised olla. Eile alustasin oma idakalda avastamise tuuriga. Esimeseks ettevõtmiseks oli Daintree vihmametsa ja Cape Tribulation'i külastamine. Läksni seda Cairnsist veidi põhja pool asuvat ala avastama ühe ühepäevase bussituuriga. Kui eelmine kord Cairnsisse jõudsime, siis avaldas mulle pigem pettumust mereäär, kuna meri oli selline mudase vee karva. Ka enamus eilsetest merevaadetest ei muutnud minu esialgset arvamust idakalda rannaäärest palju paremaks. Täitsa kalda ääres on ikka selline rohekashall vesi; alles kaugemal hakkab paistma sinist vett. Vaatamata sellele veidi häirivale

Kuidagi on nii juhtunud, et üle kahe kuu ühes kohas siin Austraalias kohe ei püsi. Samas ehk õige ka, sest ainult aasta on ju kujutada ja kui väga pikalt paigale jääda, siis palju ei näe. Athertonis oli küll algselt plaan Detsembri keskpaigani olla, kuid töösituatsioon ei vastanud minu ootustele ja otsustasin vahelduseks jälle reismise ette võtta. Kahju küll lahkuda, kuna tutvusin paljude toredate inimestega, kes nagu perekonna eest mulle seal olid, kuid eks nii mõnigi läks juba enne mind ülejäänud Austraaliat avastama ja ega enamus teisigi sinna ju igaveseks jää. Üks hetk tuleb ennast lihtsalt mugavustsoonist jälle lahti raputada. Viimasel nädalavahetusel jõudsin veel külas käia ühel Eesti tüdrukul, kellega viis mind kokku farmer, kelle juures peamise aja seal Athertoni kandis töötasin. Väga toreda vastuvõtt oli. Sõime rohkelt arbuusi (värskelt põllult toodud), ajasime jutt, käisime öises farmis veidi golfi autole sarnaneva autoga ringi sõitmas, eesmärgiga tabada soovimatuid loomküla

See oma blogipostitustele pealkirjade välja nuputamine on üks keeruline ülesanne... Igatahes, mis ma kirja panna tahtsin oli, et vaatamata sellele, et Atherton ei ole ehk kõige põnevam paik maamuna peal, kus pikemalt peatuda, olen siin peale rohkem kui kuu veetmist suht ära harjunud. Töö, mis on vajalik, on küll tüütu, aga näiteks vabadel päevadel on saanud heaks harjumuseks ikka mõne ümberkaudse, jalutuskäigu raadiuses oleva mäe otsa "ronida". Viimast nii aja veetmise kui ka väikese treeningu mõttes. Samuti tuleb tõdeda, et pühapäeva hommik pannkookidega on saanud pigem reegliks kui erandiks. Kord avastasime poest supersoodsa pakkumise erinevatele pannkoogijahudele. Ja ega sellist asja saa ju kasutamata jätta. Ja vahel teeb keegi teine hommikul pannkooke ja pakub lahkelt teistelegi või siis näiteks tänahommikul oli juba ette teada, et mu toakaaslane on endale ja mõnele teisele (sh mulle) pannkooke valmistamas :) Aitäh Annele pannkookide eest! :) Iirimaa, Saksamaa, Taiwa

Erinevates kohtades ringi reisides ja pikemat aega kodust eemal viibides (Barcelona) ei ole ma kunagi liiga tugevat koduigatsust tundnud. Ikka tunnen puudust inimestest ja vahel tahaks mõneks ürituseks koju, aga muidu on ikka palju toimetamist ja pole aegagi mõelda vahel kodu igatsemise peale. Siin Athertonis aga olen esimest korda elus tundnud sellist kipitavat soovi asjad pakkida ja lennukisse istuda ning tagasi Eesti lennata. Ja mitte selle pärast, et siin nii halb oleks olla või poleks inimesi ümberringi. Eks töö ei ole just kõige põnevam, aga see pole miski üllatus. Ja nagu ikka on see reisiinimeste seltskond, kellega ümbritsetud olen, lõbus ja huvitav. Siiski olen viimasel ajal korduvalt tabanud ennast mõtlemast, et tahaks vahelduseks kodus olla, kus ümberringi tuttavad inimesed. Tahaks teatrisse ja kinno, viimast eriti lähenevale PÖFFile mõeldes. Ning ega minu postkasti potsatanud kutse taas PÖFFile vabatahtlikuks minna ka asja kergemaks ei teinud. Ja tean, et ilm ei ole kodus k

Erinevad inimesed on välja toonud, et mu blogi pole ammu uuendust saanud. Iseeneselegi ootamatu oli avastada, et viimane sissekanne oli nüüdseks juba üle kuu aja tagasi ja asja tähelepanelikumalt uurides leidsin ka, et see oli tehtud Austraalia osariigist, kus ma juba pikemat aega ei viibi. Plaan enne taaskordset pikemat peatust idakaldale välja jõuda läks tegemisse ja nii möödus paar nädalat veel teel olles. Seekord olid reisikaaslasteks kakas sakslast ja üks hollandlane ja sõiduvahend vahelduseks hoopiski auto, mitte reisbussike. Darwinist alla poole liikuma hakates võtsime esimeseks sihtmärgiks teha kõrvalepõige Kakadu rahvusparki. See on üks suuremaid rahvusparke maailmas ja kuigi seda väga kiidetakse, siis ma ütleks, et olen siiani siin Austraalias ka imetlusväärsemaid kohti külastanud. Samas ei saa seda kohta liigselt ka materdada, sest oli ju sealgi vaatamist väärivat ning muu hulgas sain oma silmaga ära näha metsiku soolasevee krokodille (salty). Nimelt ühel pisikesel matkara