Erinevad inimesed on välja toonud, et mu blogi pole ammu uuendust saanud. Iseeneselegi ootamatu oli avastada, et viimane sissekanne oli nüüdseks juba üle kuu aja tagasi ja asja tähelepanelikumalt uurides leidsin ka, et see oli tehtud Austraalia osariigist, kus ma juba pikemat aega ei viibi.
Plaan enne taaskordset pikemat peatust idakaldale välja jõuda läks tegemisse ja nii möödus paar nädalat veel teel olles. Seekord olid reisikaaslasteks kakas sakslast ja üks hollandlane ja sõiduvahend vahelduseks hoopiski auto, mitte reisbussike.
Darwinist alla poole liikuma hakates võtsime esimeseks sihtmärgiks teha kõrvalepõige Kakadu rahvusparki. See on üks suuremaid rahvusparke maailmas ja kuigi seda väga kiidetakse, siis ma ütleks, et olen siiani siin Austraalias ka imetlusväärsemaid kohti külastanud. Samas ei saa seda kohta liigselt ka materdada, sest oli ju sealgi vaatamist väärivat ning muu hulgas sain oma silmaga ära näha metsiku soolasevee krokodille (salty). Nimelt ühel pisikesel matkarajal jalutades kõndisime osa aega jõe ääres, mille teisel kaldal peesitasid päikese käes just need eelmainitud "loomakesed", keda olen kohati kuulnud klassifitseeritavat kui Austraalia üheks ohtlikumaks kiskjaks, kui mitte kõige ohtlikumaks. Erinevalt siinkandis samuti levinud mageveekrokodillidest (freshy), keda peetakse suht ohutuks, kuna ründama hakkavad nad sind ehk vaid siis, kui sa neile liiga lähedale lähed ja neil ohutunne tekib, võivad salty-d agressiivsed olla ja kui nendega vees kokku puutud ei ole suurt lootust sellest situatsioonist elusalt/tervelt välja tulla.
 |
| Kakadu National Park |
 |
Teise kalda elanikud. Nad võivad kasvadada kuni 7 meetri pikkuseks
ja ega antud eksemplaridki väga pisikesed polnud. |
Kakadu läbitud oli järgmine põnevam punkt taaskord ühed soojaveeallikad. Seekord siis Mataranka's. Vesi oli soe nagu vannis. Kohalikus kuumas kliimas oleks ehk veidi värskendavamat suplust tahtnud, kuid parem see kui mittemidagi, sest olime endiselt troopilises soojuses, mida varasemaski postituses mainitud.
 |
| Mataranka Thermal Pool and Rainbow Springs |
Ja edasi oli palju palju kilomeetreid teel. Õhtune peatus ühes pubis, mis kui õigesti mäletan oma pika eluea tõttu kuulus on. Selle enamus pindu v.a. põrand on kaetud erinevate inimeste poolt sinna jäetud esemetega. Näiteks on osa seina ja tugiposte kaetud erinevate riikide rahatähtedega, mille seast peale mõningast otsimst ka eesti kroone suutsin tuvastada :)
 |
Daly Waters Pub
Leia oma raha :) |
 |
| Üks näide leitud eesti rahatähtedest |
Minu siinsetele reisidele omaselt saime taaskord ühe öö maantee veerel ööbida, kuna üks hetk näitas mootor ülekuumenemise märke ja et mitte riskida masina lõhkumsega jäme ööseks laagrisse. Õnneks oli viga hommikul kergesti parandatav vee lisamisega.
30. augustil sain olla see, kes seltskonna üle järjekordse osariikide vahelise piiri roolis :)
 |
| Tere tulemast Queensland! |
Ikka veel oli tee suht vaatamisväärsuste tühi, kuid vaatamata sellele olen endiselt rahul, et olen otsustanud püüda võimalikult palju Austraaliat just maanteid mööda avastada, sest kui ka ühegi sildi järgi teelt kõrvale ei põika, siis ümbritsev maastik muutub iga natukese aja tagant ikka ja on huvitav vaadata.
Selle reisi mõrumaid pille oli see, et paar järjestikust päeva ei olnud meil kohe kuidagi "känguruõnne". Nimelt juhtus nii, et kahel järjestikusel õhtul oma ööbimiseks valitud laagriplatsi poole liikudes hüppas känguru auto ette. Esimene kord oli juba pime ja juht märkas auto tulede valgusesse hüpanud looma alles siis, kui kokkupõrge juba vältimatu oli. Autol õnneks sõidu jätkamist takistavaid või üldse suuremaid vigastusi ei tekkinud. Teisel õhtul ei olnud päike veel looja läinudki ja juht püüdis kokkupõrget vältida, kuid kui üks känguru sulle lihtsalt heast tahtest auto nina ette hüppab, siis ei ole miskit teha... Viimane känguru jäi elama ja liipas metsa. Ega hea tunne ei olnud vaadata, kannatavat looma, kuid meie teda kuidagi aidata ei saanud... Seekord ei olnud autol taas nähtavaid suuremaid vigastusi, kuid mootorimürinale oli lisandunud mingi imelik heli. Järgmises linnakeses tegime peatuse, et uurda, kas mõni mehaanik saaks asja üle vaadata, kuid õhtu oli juba suht hiline ja samal päeval keegi enam asja uurma ei oleks saanud hakata. Kohaliku tankla telefoni kasutades ja selle töötajatega vesteldes saime aga hoopiski pakkumise sellel ööl erinevalt varasematest majas ööbida. Nimelt pakkus üks tööl olnud tüdrukutest, et maja, milles ta elab ei ole küll teab mis luksuslik, aga seal on nii mõnigi vaba voodi ja kui me tahame, siis võime seal magada ja duši all käia ... Taaskord üks näide austraallaste abivalmidusest ja külalislahkusest. Ega me ju sellisele pakkumisele ei saanud öelda.
Järgmisel hommikul otsustasime imelikku heli veel mõnda aega kannatada ja järgmisesse suuremasse asumisse välja sõita, kuid sinna jõudes oli segaja kadunud ja tee võis ilma mehaaniku juures aega ja raha raiskamata jätkuda.
 |
Ühel hommikul telki kokku pannes avastasime, et telgi välisküljele oli
ennast paigutanud üks "pisike" ämblik |
Ilmast rääkides, siis esimesed päevad Queenslandi "kõrbetes" oli veel mõnus soe ja päikesepaiste, kuid mägisemale maale ja kaldale lähemale jõudes läks ilm totaalselt käest ära: päikese ette tulid pilved, mis kohati ka piisku alla raputasid ning samuti muutus ilm tuulisemaks. Nii mõnedki korrad sai mõeldud/öeldud, et oli see ikka tark idee Darwnist siia Queenslandi tulla. Tähelepanu pälvis ka see, et mida rohkem edasi liikusime, seda rohkem oli ümberringi näha teisi inimesi ning asustatud kohtade vahelised vahemaad vähenesid. Üks hetk toimus ka kardinaalne muutus ümbritsevas looduses: kuiv kõnnumaa vahetus lopsaka rohelisuse vastu. Olime jõudnud piirkonda, millel nimeks Tablelands. Pilte, millega ma ise väga rahul oleks, mul selle kohta ei ole, kuna auto aknast liikumise pealt häid klõpse teha ei õnnestunud, aga kirjelduseks tooks välja mõtte, mis mul tekkis, et siinne maastik on vedi nagu Lõuna-Eesti ainult mastaabid on suuremad (mäed ja künkad on kõrgemad).
Taaskord olime jõudnud ka vaatamisväärsustega pikitud piirkonda. Üle sai vaadatu nii mõnigi kosk, mida siin kandis palju on.
 |
| Tablelands |
 |
Reisiseltskond
Taustaks Ellinjaa Falls |
Ja siis ühel õhtul laagriplatsil kuulsime teistelt seljakotireisimeestelt, et Athertoni nimelises linnakses on tööhostel, kus nemad mõnda aega elasid/töötasid ja kuna meil kõigil oli plaan järgmise sammuna tööd otsida ning Atherton oli tee peale jäämas, siis otsustasime asjaga lähemalt tutvuda. Esialgu kohale minnes öeldi, et hetkel väga tööd ei ole, kuid võime oma kontaktnumbrid jätta, kuna e ole teada ehk juba varsti võtab mõni kohalik tööandja ühendust ja siis on neil uusi töökäsi vaja. Juba järgmisel päeval saime kõne, et kui nädala lõpus kohale tuleksime, siis oleks töölootus täitsa olemas. Jätkasime oma reisi Cairns'ini, veetsime seal mõned päevad linnamelus ja võtsimegi ette teekonna tagasi Athertoni, kus nüüdseks juba pea neli nädalat aega veetnud olen. Mina, kes ma Austraaliasse tulles kindlal seisukohal olin, et tundigi farmitööd ei tee olen just selle otsa "komistanud". Peab ütlema, et töö osas on mul siin nii mõnegagi võrreldes hästi läinud. Ses osas, et peale saabumist olin juba järgmisel päeval tööl ja siiani on olnud püsivalt tööpäevi: mõni nädal lausa 6 päeva nädalas, kuigi sisse on juhtunud ka üks nädal kus meie farmis vaid kolm päeva tööd oli. Poistel, kellega siia tulin, kahjuks nii hästi läinud ei ole ja nüüdseks on kaks neist juba Athertoni tolmu jalgadelt pühkinud. Kurb oli reisikaaslasi jälle teele saata, sest viimane reis oli seltskonna mõttes üks lahedamaid ja just need kaks kutti, kes edasi liikusid, olid seltskonna olulisteks hingedeks. Lisaks see, et nende reisikaaslaste lahkumisega kaovad ka sidemed mulle nii meeldinud reisimehe-eluga ja hinges on kripeldamas ka kerge kadedus - tahaks ju ka paigal olemise asemel edasi rännata. Raha vajab aga teenimist, et edasisi plaane oleks võimalik ellu viia. Ja nagu reisil ikka, tuttavad tulevad ja lähevad. Näiteks töökaaslased on mul täitsa toredad ja vabal ajalgi on meil ühiseid ettevõtmisi olnud. Näiteks sai ronitud jalutuskäigu kaugusel oleva Baldy nimelise mäe otsa.
Vot ja siinkohal siis praegu lõpetan.
 |
| Töökaaslastega mäge vallutamas |
Kommentaarid