Pannkoogihommik

See oma blogipostitustele pealkirjade välja nuputamine on üks keeruline ülesanne...
Igatahes, mis ma kirja panna tahtsin oli, et vaatamata sellele, et Atherton ei ole ehk kõige põnevam paik maamuna peal, kus pikemalt peatuda, olen siin peale rohkem kui kuu veetmist suht ära harjunud.
Töö, mis on vajalik, on küll tüütu, aga näiteks vabadel päevadel on saanud heaks harjumuseks ikka mõne ümberkaudse, jalutuskäigu raadiuses oleva mäe otsa "ronida". Viimast nii aja veetmise kui ka väikese treeningu mõttes. Samuti tuleb tõdeda, et pühapäeva hommik pannkookidega on saanud pigem reegliks kui erandiks. Kord avastasime poest supersoodsa pakkumise erinevatele pannkoogijahudele. Ja ega sellist asja saa ju kasutamata jätta. Ja vahel teeb keegi teine hommikul pannkooke ja pakub lahkelt teistelegi või siis näiteks tänahommikul oli juba ette teada, et mu toakaaslane on endale ja mõnele teisele (sh mulle) pannkooke valmistamas :)

Aitäh Annele pannkookide eest! :)
Iirimaa, Saksamaa, Taiwan, Soome ja Eesti koos hommikust söömas.

Lisatud pilt ei anna aga reaalset ülevaadet meie hosteli elanike rahsvuslikust jagunemisest. Siin on näha vaid üks saksa tüdruk (minu toanaaber), kes on ka üks väheseid sakslasi kes võtab vaevaks teistest rahvustest inimestega koos aega veeta ja inglise keeles kõneleda. Üldiselt on meid ümbritsemas nagu pisike Saksamaa. Julgelt üle poole kaaselanikest on sakslased ja nii mõnigi neist ei vaevu kahjuks saksa keelelt inglise keelele üle minema, kui seltskonda ka mõni muu rahvuse esindaja sattuma peaks. Eks me mittesakslased peame lihtsalt kokku hoidma ja lootma, et kui mõni inimene ära läheb, siis neid jälle uute sakslastega ei asendataks.