Elu on seiklus

Tänapäevane sotsiaalmeedia pole ehk alati kõigis aspektides hea asi, kuid vahel võib see tuua huvitavaid arenguid. No kas seda just nii saab nimetada, aga asi siis selline, et märkisin kurikuulsas Facebookis, et resideerun nüüd Melbourne's ja ei läinud kaua aega mööda, kui mulle helistas üks sakslane, kellega koos Darwinist Athertoni liikusin. Ta avastas FB-st, et ma olen Melbourne'is ning ütles, et tema on oma sõbraga kodumaalt, just parajasti Sydneyst Melbourne'i poole liikumas. Sealt edasi olevat neil plaanis minna Great Ocean Road'i avastama ... Jutu käigus tuli pakkumine, et ma ehk oleks huvitatud nendega koos sellele pisikesele tuurile minemisest. Kuna minu esimene mõte Melbourne'iga seoses oli leida töö ja siis veidi kõhklesin, aga kui päeva pärast uus kõne tuli, et homme oleks minek ja ma ei olnud veel miskit tööotsa leidnud, siis otsustasin kaasa minna. Niisiis taaskord avastusretkel. Algselt oli plaan läbida Great Ocean Road kolme päevaga, siis kaar

Byronist suundusin edasi ööbussiga. Eks tõenäoliselt Byron Bay ja Sydney vahel on ka nii mõnigi koht, millele tasuks pilk peale visata, kuid seekord jäid need üle vaatamata. Kartsin veidi, et 14-tunnine bussisõit võib mulle mitte sobida, kuna endiselt on mälestus ühest kooliekskursioonist, kus enne öisesse peatuspunkti jõudmist (see lükkus ja lükkus edasi ja jõudsime kohale alles kell 4 hommikul) olin täiest kapsas omadega... Kõik sujus aga ilusti. Sain ka nii mõnekski tunniks sõba silmale, nii et hommikul olin küll veidi väsinud olekuga, aga ei miskit liigselt hullu. Huvitav oli see, kuidas hommikul, eneselegi ootamatult, hetkeks unest virgusin ilmselgelt vaid selleks, et märgata, et sõidame parajasti üle Harbour Bridge-i ja justkui käeulatuses paistab Sydney ooperiteater. Teretulemast New South Wales-i pealinna! Ühelt eesti tüdrukult, kes minust nii umbes nädalase edumaaga mööda idakallast alla liikus kuulsin, et Sydneys tehakse tasuta linnaekskursioone. Eks kui soovitatakse ka ja v