Tänapäevane sotsiaalmeedia pole ehk alati kõigis aspektides hea asi, kuid vahel võib see tuua huvitavaid arenguid. No kas seda just nii saab nimetada, aga asi siis selline, et märkisin kurikuulsas Facebookis, et resideerun nüüd Melbourne's ja ei läinud kaua aega mööda, kui mulle helistas üks sakslane, kellega koos Darwinist Athertoni liikusin. Ta avastas FB-st, et ma olen Melbourne'is ning ütles, et tema on oma sõbraga kodumaalt, just parajasti Sydneyst Melbourne'i poole liikumas. Sealt edasi olevat neil plaanis minna Great Ocean Road'i avastama ... Jutu käigus tuli pakkumine, et ma ehk oleks huvitatud nendega koos sellele pisikesele tuurile minemisest. Kuna minu esimene mõte Melbourne'iga seoses oli leida töö ja siis veidi kõhklesin, aga kui päeva pärast uus kõne tuli, et homme oleks minek ja ma ei olnud veel miskit tööotsa leidnud, siis otsustasin kaasa minna.
Niisiis taaskord avastusretkel.
Algselt oli plaan läbida Great Ocean Road kolme päevaga, siis kaarti ja distantse vaadates tekkis mõte, et ehk jõuaks selle läbida kiireminigi. Viimane otsus jäi aga selle kasuks, et 2 päeva kulutame ookeani äärt avastades ja sealt edasi sisemaale mägedesse ja vaatame üle, mida on pakkuda The Grampians'del.
Mõeldud tehtud.
Seekordne reisike oli taas paljuski nagu fotojaht, kuid sisaldas siiski ka nii mõnegi kilomeetri läbimist. Nii mõnigi kord oli auto parklast vaatamisväärse kohani kilomeeter kuni paar jalutamist.
Olen nii mõneltki kuulnud, et The Great Ocean Road on Austraalia üks ilusamate vaadetega tee ja peale selle läbimist olen täitesti valmis nõustuma. Mööda seda sõites on ühel pool näha suurepäraseid vaateid ookeanile ja teisel käel on rohelised mäed ja orud: lummavad vaated. Teelt eemale keerates võib leida väiksemaid ja suuremaid koskesid ning saab jalutada muinasjutulises vihmametsas keset kõrgeid puid, mis vahelduvad pisikeste sõnajalapuudega.
Teisel päeval jõudsime selle teekonna "põhi vaatamisväärsuseni" milleks on 12 apostlit: ookeanist välja kõrguvad liivakivimoodustised, mis tõenäoliselt kunagi olid osa rannajoonest, kuid on nüüdseks ilmastiku ja ookeani mõjude tõttu omapead. See Austraalia lõunakalda osa oma muljetavaldavalt kõrge liivakivist pankrannikuga suutis minus taas vaimustuma panna. Nimelt viimati olen küll näinud ilusaid kohti, kuid suurt imestust nende ilust või erilisusest ma väga tundnud pole. Sellel ringkäigul sain seda aga mõned korrad taas tunda! Imetlust äratas minus ka eelpool mainitud vihmamets. Tundsin end tõesti nagu muinasjutus, väljaspool praegust aega.
 |
| The Great Ocean Road |
 |
| Erskine Falls |
 |
| Boroka Lookout |
Lisaks suurepärastele vaadetele nägin sellel reisil esimest korda vabas looduses koaalasid ning kookaburrat.
 |
| Koaalabeebi eukalüptilehejahil |
Kommentaarid