Elu on seiklus

Rongisõit oli hoopiski 5 tundi. Kui 4 oli möödas, siis hakkasin ühes peatuses nõutult ringi vaatama, et kas peaksin välja minema. Õnneks sain kohalikelt teada, et läheb veel tunnike, enne kui kohale jõuan, ja lubasid mulle teada anda, kui õige peatus tuleb. (Seda teksti kirjutades olen jõudnud reede õhtusse ja veeren taas edasi, seekord bussis. Ja pikal sõidul on just paras peas muljed läbi mõelda ja kirja panna.) Võiks öelda, et siinse elu keskpunktiks nr 1 on kauplemine (ja teiseks annetuste kogumine) ja seda ilmestas selgelt ka rongisõit. Rong on siin kõige soodsam, kuid ka kõige ajakulukam, liikumisviis. Et aega veetes ometigi nälg või janu peale ei tuleks, käivad mööda vahekäiku pidevalt kauplejad, pakkudes külmi ja kuumi jooke, puuvilju, pähkleid ja muid sarnaseid snäkke, kuid ka toekamaid ampse ja isegi sooja toitu. Ehk siis ole sa linnatänaval või rongis, keegi on sulle kogu aeg valmis midagi pakkuma. Samas, õnneks, ei tehta seda liiga pealetükkivalt. Muidugi, kui mõni

Kuna see blogi kirjutamise keskkond mind täiega kiusab, siis ei õnnestu mul varem valmis kirjutatud postitusi siia lihtsalt ümber kopeerida ja kui juba nagu hakkas asi jooksma, siis kogu postitust ma ikka ei näe, nii et Yangoni teksti lõpp tuleb siia, eraldi postitusena. Yangoni all-linna tänavaid ilmestab igal pool kõigega kauplemine. Pikemalt ringi liikudes oli aru saada, et osaliselt on erinevatel tänavatel veidi erinev spetsialiseerumine: mõnel on enam valmis sööki, mõnel puu- ja juurvilju, üks tänav, millele sattusin, oli selgelt spetsialiseerunud paberile - igas poes müüdi eri tüüpi pabereid või kaarte, ja üks tänavanurk näiteks tundus olevat keskendunud sinistele torupõlvedele, neid müüdi vähemalt 3 eri poes. Kaks päeva on, minu meelest, Yangoniga tutvumiseks täitsa piisav. Nii liigungi täna (neljapäeval) edasi. Äratus oli juba varakult, poole kuue ajal, et jõuda 7.15 rongile, mis viib mind Kyaiktiyo linna, kust liigun vaatama kuldset kivi. Hommikul rongijaama jõudes selgus

Ma ikka vahel mõtlen, et kuidas mina, selline kerge sabaväristaja, ikka tulen selliste mõtete peale, et läheks jälle täitsa uude tundmatusse kohta, millest peaaegu midagi ei tea, kultuuri ei tunne jne. Nagu kunagi esimest korda Aasiasse tulles, oli mul ka seekord Bangkokist Yangoni lennates selline kerge kartus sees, et kuidas siis see kõik olema hakkab. Ikka ju räägitakse, kuidas nii mõnelgi maal on justkui ohtlik ja äkki olen ma just nüüd sellisesse minemas. Kuid esimesed päevad Myanmaris näitavad küll, et tundub, et taaskord olid hirmul õnneks suured silmad. Minu esimene tutvus Yangoniga oli öösel, läbi takso akna ja mulje oli hea. Tundus puhas ja väga korrektne. Kell polnud küll veel kümmegi, kuid selles 7 miljoni linnas olid tänavad ligi inimtühjad. Edasi sõites pilt veidi muutus, mitte inimrohkuse osas, aga linn muutus veidi räbalamaks. Nagu hiljem taksojuhilt saadud kaardilt vaatasin sõitsime lennujaamast tulles läbi kolme peamise linna osa, mis inglise keeles siis: Upper-T

Vahepeal tekkinud mõte, huvitavamad tööreiside seigad kirja panna, ei ole siiski teoks saanud - pole minus ikka seda tõelise blogikirjutaja hinge. Nüüd on aga taas üks veidi pikem puhkus plaani võetud ja paar inimest on arvanud, et sellest võiks, teekonna paremaks jälgimiseks, ka mõned postitused teha. Nii püüan paariks kuuks oma blogi ikkagi jälle ellu äratada. Jah, paariks kuuks, sest just nii pikaks on seekordne seiklus plaanitud. Natuke taustast Eelmise aasta lõpuks olid tööpinge lained mul üle pea kokku löönud ja punane tuluke ajus lõi põlema - on vaja muutusi! Eks on juba ühel kohal pikemalt oldud ka - olen esimest korda elus samas ettevõttes 3 aastat järjest palgal olnud. Enamuse jaoks on selline tööstaaž olematu, kuid minu, parandamatult püsimatu, jaoks on see väga pikk aeg. Peab tunnistama, et laiemas plaanid mulle mu töö endiselt meeldib ja, mind arvestades, ka sobib. Kuid on pisiasju ja minu suutmatust vahel kõvemini jalg maha panna, mis on asja kergelt käärima ajanud. Ag