Reisile
Vahepeal tekkinud mõte, huvitavamad tööreiside seigad kirja panna, ei ole siiski teoks saanud - pole minus ikka seda tõelise blogikirjutaja hinge. Nüüd on aga taas üks veidi pikem puhkus plaani võetud ja paar inimest on arvanud, et sellest võiks, teekonna paremaks jälgimiseks, ka mõned postitused teha. Nii püüan paariks kuuks oma blogi ikkagi jälle ellu äratada. Jah, paariks kuuks, sest just nii pikaks on seekordne seiklus plaanitud.
Natuke taustast
Eelmise aasta lõpuks olid tööpinge lained mul üle pea kokku löönud ja punane tuluke ajus lõi põlema - on vaja muutusi! Eks on juba ühel kohal pikemalt oldud ka - olen esimest korda elus samas ettevõttes 3 aastat järjest palgal olnud. Enamuse jaoks on selline tööstaaž olematu, kuid minu, parandamatult püsimatu, jaoks on see väga pikk aeg. Peab tunnistama, et laiemas plaanid mulle mu töö endiselt meeldib ja, mind arvestades, ka sobib. Kuid on pisiasju ja minu suutmatust vahel kõvemini jalg maha panna, mis on asja kergelt käärima ajanud. Aga sellest pikemalt siin ei arutle.
Teine aspekt. Mulle näib, et minu elus on hakanud tekkima muster: umbes iga 5-6 aasta järel tuleb kodumaa tolm veidi pikemaks ajaks jalgadelt pühkida ja üks 5-aastane tsükkel on jälle läbi saamas. Kuigi Austraaliast tagasi tulles olin veendunud, et edaspidi püsin korralikult kodumaal, kui väiksed reisid välja arvata, siis eelmise aasta lõpu poole hakkas tekkima mõte, et väiksest reisist ikka ei piisa - need saavad ju alati kohe läbi.
Välisriiki tööle ma hetkel vist ikka minna ei tahaks, kui just ei tule kuskilt mõnd vastupandamatut võimalust/ pakkumist. Nii tuli välja mõelda, kuidas endale üks pikem puhkus organiseerida. Mõtlesin ja arvutasin ja otsustasin, et kui mitte liiga kallisse riiki maanduda, siis suudaksin välja venitada maksimaalselt 2 kuuse reisi. Selle ajaga ehk ikka näeb ka midagi ja saab korraks välja lülitada ennast sellest argipäevast ja veidi edasise kohta mõtteid mõlgutada.
Mõte mõeldud, hakkasin jälgima lennupiletite pakkumisi. Kuni üks päev, ilma konkreetse pakkumisetagi, lihtsalt võtsin kätte ja ostsin piletid ära. Sest lihtsalt tuli selline tunne peale. Ja ega seal suurt pakkumist oodata polnudki, sest lendan algselt ühte kohta ja tagasi hoopis teisest. Ost toimus detsembri keskel, veidi enne sünnipäeva, nii et piletid tulid nagu kingiks või nii.
Järgmine samm oli tööl oma plaan teatavaks teha. Algselt mõtlesin asjast rääkida enne pühi, kuid aja lähenedes otsustasin, et ei hakka kedagi enne jõule ärritama ja ootan uue aasta ära. Siiski läks veel veidi aega - ülemus oli puhkusel ja endal oli asju, mis tahtsin enne teavitust joonde saada. Eks väike pabin oli sees ka, et kuidas mu mõte vastu võetakse. Olin arvestanud ka sellega, et halvemal juhul võidakse viidata uksele, kuid kõik sai selgeks räägitud ootamatult rahumeelselt.
Kui kõiksellised hädavajalikud sammud paigas, oli aeg konkreetsemat plaani paika panema hakata, kuid lihtsalt ei ole suutnud ja aega pole ka väga olnud, sest selle aasta algus on läinud vist veelgi hullema töö tähe all kui eelmise lõpp. Nii on mul tänaseks, reisi alguse päevaks, ikkagi ainult väike kondikava ja täpsemad plaanid selguvad sündmuste käigus. Samas, vähemalt nii palju sai viimase nädalaga ära tehtud, et reisikindlustuse tegin, taotlesin esimese sihtriigi, Myanmari, viisa ja panin paari esimese öö ööbimise paika.
Aga las ta siis alga, väike mõttepuhastus ja maailmaavastus.
Esialgne linnade/ riikide nimistu: Tallinn - Stockholm (vahemaandumine) - Doha (vahemaandumine) - Bangkok (lennujaama vahetus, aga ikka veel edasi) - Myanmar (algusega Yangonist) - Laos - Kambodža - Indoneesia ... ja siis jälle Doha ja Stockholmi kaudu koju.
Kas blogisse ka pilte õnnestub lisada, selgub hiljem. Praegune esimene katse ebaõnnestus. Nimelt on minu ainuke tehnoloogiline kaaslane sellel reisil, millega ka blogi saab kirjutada, telefon ja tundub, et mul on vaja veel veidi õppida, kuidas siin õigesti toimetama peab. Vähemalt kirjutamise osa tundub toimivat, mis on põhiline.
Natuke taustast
Eelmise aasta lõpuks olid tööpinge lained mul üle pea kokku löönud ja punane tuluke ajus lõi põlema - on vaja muutusi! Eks on juba ühel kohal pikemalt oldud ka - olen esimest korda elus samas ettevõttes 3 aastat järjest palgal olnud. Enamuse jaoks on selline tööstaaž olematu, kuid minu, parandamatult püsimatu, jaoks on see väga pikk aeg. Peab tunnistama, et laiemas plaanid mulle mu töö endiselt meeldib ja, mind arvestades, ka sobib. Kuid on pisiasju ja minu suutmatust vahel kõvemini jalg maha panna, mis on asja kergelt käärima ajanud. Aga sellest pikemalt siin ei arutle.
Teine aspekt. Mulle näib, et minu elus on hakanud tekkima muster: umbes iga 5-6 aasta järel tuleb kodumaa tolm veidi pikemaks ajaks jalgadelt pühkida ja üks 5-aastane tsükkel on jälle läbi saamas. Kuigi Austraaliast tagasi tulles olin veendunud, et edaspidi püsin korralikult kodumaal, kui väiksed reisid välja arvata, siis eelmise aasta lõpu poole hakkas tekkima mõte, et väiksest reisist ikka ei piisa - need saavad ju alati kohe läbi.
Välisriiki tööle ma hetkel vist ikka minna ei tahaks, kui just ei tule kuskilt mõnd vastupandamatut võimalust/ pakkumist. Nii tuli välja mõelda, kuidas endale üks pikem puhkus organiseerida. Mõtlesin ja arvutasin ja otsustasin, et kui mitte liiga kallisse riiki maanduda, siis suudaksin välja venitada maksimaalselt 2 kuuse reisi. Selle ajaga ehk ikka näeb ka midagi ja saab korraks välja lülitada ennast sellest argipäevast ja veidi edasise kohta mõtteid mõlgutada.
Mõte mõeldud, hakkasin jälgima lennupiletite pakkumisi. Kuni üks päev, ilma konkreetse pakkumisetagi, lihtsalt võtsin kätte ja ostsin piletid ära. Sest lihtsalt tuli selline tunne peale. Ja ega seal suurt pakkumist oodata polnudki, sest lendan algselt ühte kohta ja tagasi hoopis teisest. Ost toimus detsembri keskel, veidi enne sünnipäeva, nii et piletid tulid nagu kingiks või nii.
Järgmine samm oli tööl oma plaan teatavaks teha. Algselt mõtlesin asjast rääkida enne pühi, kuid aja lähenedes otsustasin, et ei hakka kedagi enne jõule ärritama ja ootan uue aasta ära. Siiski läks veel veidi aega - ülemus oli puhkusel ja endal oli asju, mis tahtsin enne teavitust joonde saada. Eks väike pabin oli sees ka, et kuidas mu mõte vastu võetakse. Olin arvestanud ka sellega, et halvemal juhul võidakse viidata uksele, kuid kõik sai selgeks räägitud ootamatult rahumeelselt.
Kui kõiksellised hädavajalikud sammud paigas, oli aeg konkreetsemat plaani paika panema hakata, kuid lihtsalt ei ole suutnud ja aega pole ka väga olnud, sest selle aasta algus on läinud vist veelgi hullema töö tähe all kui eelmise lõpp. Nii on mul tänaseks, reisi alguse päevaks, ikkagi ainult väike kondikava ja täpsemad plaanid selguvad sündmuste käigus. Samas, vähemalt nii palju sai viimase nädalaga ära tehtud, et reisikindlustuse tegin, taotlesin esimese sihtriigi, Myanmari, viisa ja panin paari esimese öö ööbimise paika.
Aga las ta siis alga, väike mõttepuhastus ja maailmaavastus.
Esialgne linnade/ riikide nimistu: Tallinn - Stockholm (vahemaandumine) - Doha (vahemaandumine) - Bangkok (lennujaama vahetus, aga ikka veel edasi) - Myanmar (algusega Yangonist) - Laos - Kambodža - Indoneesia ... ja siis jälle Doha ja Stockholmi kaudu koju.
Kas blogisse ka pilte õnnestub lisada, selgub hiljem. Praegune esimene katse ebaõnnestus. Nimelt on minu ainuke tehnoloogiline kaaslane sellel reisil, millega ka blogi saab kirjutada, telefon ja tundub, et mul on vaja veel veidi õppida, kuidas siin õigesti toimetama peab. Vähemalt kirjutamise osa tundub toimivat, mis on põhiline.
Kommentaarid