Elu on seiklus

Annan jälle veidi infot oma tegevuste kohta. Laupäeval oli Austraalia päev. Hommikupooliku veetsime oma rannas, kus toimus maailmarekordi püstitamine, eesmärgiks saada korraga veele (varbavaheplätu kujuga) madratsil hõljuma kõige rohkem inimesi korraga. Samasugune rekord tehti samas rannas eelmise aasta Austraalia päeval. Kui õigesti aru sain, siis rekordi purustamine õnnestus. Veel hõljuv inimparv  Õhtul käisime kesklinnas ilutulestiku vaatamas. Enne ilutulestiku nägime ka lennukeid taevas trikitamas ja erinevate tekstidega lippe kandmas ja lõpuks lendas helikopter suure Austraalia lipuga.   Ja kui päike oli loojunud hakkaski kaua oodatud ilutulestik, mida nö esireast vaadata saime, sest istusime täpselt mere ääresel kõnniteel, jalad rippumas vee kohal. Nagu viimastelt piltidelt näha, siis ma ei ole veel seda silmapiiri paralleelseks ajamise asja selgeks saanud :) Püüan edaspidi osavam olla.

Vahepeal on olnud suht vaikne periood. Alustasin tööotsingutega ja päevakava on põhiliselt selline, et hommikul suundun mõnda lähedalasuvasse raamatukokku, nädala alguses nokitsesin oma CV kallal, nüüd kulub aeg peamiselt töökuulutuste lugemisele ja kanditeerimisele. Pärastlõunad mööduvad ringi vaadates: ükspäev käisime Fremantle's üks päraslõuna jalutasime jälle King's Parkis, seekord läksime "sügavamale sisse". See on selline suur park, kus võib ilmselt mitu päeva jalutada ja ikka leidi uusi teeotsi... Ja mõni pärastlõuna möödub lihtsalt rannas pikutades :) Hetke uus grupp, kellega ringi liigun on endiselt minu toakaaslane UK-st ja veel üks Kanada ja üks Saksa tüdruk. Eks näis kauaks seltskond selliseks jääb. Kõik otsime küll praegu Perthis tööd, aga eks näis... Ja veel, eelmises postituses jäi mainimata, et sellel samal Rottnesti päeval kohtasin ka esimesi eestlasi. Tuleb välja, et meie hostelis elab nimelt 2 tüdrukut Eestist, kes on olnud siin veidi üle 3 kuu. N

Esimesed päevad on kulunud asjatoimetuste peale... kuigi mõned asjad on võimalik ära teha netis, siis teisteks on jälle vaja kohapeale minna ja ega siis pol ju nii, et õhtul ei tea mis kellani sind oodatakse, näiteks pangaarve tegemiseks läksin ühe äärelinna keskusesse, jõudsin sinna umbes 5 ajal pärastlõunal ja avastasin, et kontor suleti kell 4:30 ja ei olnud isegi reede. Nüüdseks siiki minu poolt esmased toimetused toimetatud ja ootan, et mulle vajalikud pabertid hostelisse saadetaks ja sama käib pangakaardi kohta. Hostel on mul täitsa normaalne ja toakaaslased ka, ühe UK tüdruk mu toast on olnud väga sõbralik ja haaranud mind ühte kampa, mis kahjuks tänasega siiski lagunema hakkab, kuna kaks tüdrukut lähevad täna edasi Sydnisse ja üks veel sinna samma kanti teisipäeval ehk siis alles jääme ainult meie mu toakaaslasega, aga eks tule uusi inimesi :) Oma "kambaga" käisime neljapäeva õhtul Kings Parkis (Perthi suurim park) grillimas/piknikul. Park asub kõrgemal kohal ja se

Ja jõudsingi kohale. Viimane lend oli sujuv, kuigi veidi oli ka munakiviteed. Maaletulek ja immigratsiooni läbimine läks sujuvalt. Lennujaamas ootas mind ees Hille tuttav, kes mu auto peale võttis ja hotelli ära tõi, uskumatu mugavus, Aitäh! Lennuki pealt maha astudes sattusin kohe palavusse. Siin on üle 30 kraadi sooja, päike paistab ja suurt tuult ei ole. Hosteli aknast paistev ookean tundub suht rahulik. Edaspidi hakkab siia aga ilmselt postitusi veidi harvem tulema. Ilmselt muutub elu ühtlasemaks ja hostelis näiteks on internett tasuline. Esimesel päeval luban endale luksust seda kasutada, aga edaspidiseks tuleb mingi netipulk muretseda. Seni püüan hakkama saada hosteli kohalike arvutitega. Nii, aga nüüd randa. Tuleb see enne üle vaadata kui pimedaks läheb. Ma ju veel ei tea, kas siin läheb pimedaks sama kiiresti kui Kuala Lumpuris valgeks. Selgub varsti...

Uskumatu kui kiiresti võib valgeks minna. Kui Kuala Lumpuris maandusime oli kottpime ja juba umbes 20 minuti pärast oli täiesti nähtavalt valge. Nüüd tund aega hiljem on juba täitsa päev. Hommikupooliku veetsin täna mööda Istanbuli linna ringi jalutades. Käisin ka ühes mošees (varemast ei mäleta, et oleksin üheski käinud), see oli võimsalt suur ja avar ja maas pehmed vaibad. Aga mis mulle kõige rohkem muljet avaldas olid tõeliselt vägevad sambad, mis seal sees olid. Neid oli vähe aga nad olid tohutujämedad ma ei ole vist nii jämedaid puidki veel näinud.  Aga Istanbul on ikka endiselt üks mõnus linn. Mulle kuidagi lihtsalt väga meeldib seal ja kõige tipuks oli täna ka imeilus ilm. Päike paistis ja võrreldes Eesti -9 kraadiga oli sealne 6 kraadi kevadiselt soe ja rohi oli ka ilus roheline. Sobiv külaskäik kevadesse enne kui suvi saabub :) Ja täna istanbulis oli ka selline asi, et jõudsin ma vaid mõelda, mis teha tahaks ja juba see ka juhtus. Näiteks mõtlesin, et kuidas ma saan käia T

Kuidagi harjumatu on, et tänapäeval saab igal pool internetti, aga mugav on see igatahes. Olles istunud bussi, ise veel nutu- ja unesegane, tuli bussi stjuuardess mulle vene keeles ütlema, et bussis on wifi, ma ei saanud aru ja palusin inglise keeles üle korrata ja siis oli ka kaks korda vaja öelda, enne kui info kohale jõudis. Aga sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin öelda aitäh kõigile, kes te olete mind heade soovidega teele saatnud, korraldanud erinevaid üritusi/ettevõtmisi veel enne äraminekut, aidanud mul pakkida ja mu asju oma hoole alla võtnud, aidanud mul kokku saada kõik vajalikud reisiasjad ja aidanud mind viimaseaja ägenenud tuulepäisuse tõttu kaotatud asjad tagasi saada ja selle sama tuulepäisuse tõttu tegemata jäänud teod ära teha...... (seda nimekirja saaks veel pikalt jätkata ja osad asjad on veel ka tegemisel) Te olete mulle väga kallid!!! Olles öösel maganud tervelt tund aega ;) asusin veidi enne kuut Sakust teele. Emme ja Stella veeretasid mind kuldmunal bussija

Teisipäeval ostsin lõpuks ära bussipileti, nii et selle asjaga nüüd ka korras. Aga mis on nii nii keeruline on see pakkimine ja kodust välja kolimine. Kuidas saab tekkida nii palju nodi ja nii mõndagi asja ei ole ju tegelikult üldse vaja, aga ära ka ei raatsi visata. Siiski, nii mõnedki oma aja ära elanud jalanõud ja riided said täna prügikasti omandusse antud. Sinna peaks veel miskit viima, aga vist ei ole enam suureks sorteerimiseks aega... Õnneks on õnnestunud mõned kotitäied riideid ära või laenuks anda, nii et selle võrra tuleb ka neid kaste vähem :)