Kuldne kivi

Rongisõit oli hoopiski 5 tundi. Kui 4 oli möödas, siis hakkasin ühes peatuses nõutult ringi vaatama, et kas peaksin välja minema. Õnneks sain kohalikelt teada, et läheb veel tunnike, enne kui kohale jõuan, ja lubasid mulle teada anda, kui õige peatus tuleb.

(Seda teksti kirjutades olen jõudnud reede õhtusse ja veeren taas edasi, seekord bussis. Ja pikal sõidul on just paras peas muljed läbi mõelda ja kirja panna.)

Võiks öelda, et siinse elu keskpunktiks nr 1 on kauplemine (ja teiseks annetuste kogumine) ja seda ilmestas selgelt ka rongisõit. Rong on siin kõige soodsam, kuid ka kõige ajakulukam, liikumisviis. Et aega veetes ometigi nälg või janu peale ei tuleks, käivad mööda vahekäiku pidevalt kauplejad, pakkudes külmi ja kuumi jooke, puuvilju, pähkleid ja muid sarnaseid snäkke, kuid ka toekamaid ampse ja isegi sooja toitu. Ehk siis ole sa linnatänaval või rongis, keegi on sulle kogu aeg valmis midagi pakkuma. Samas, õnneks, ei tehta seda liiga pealetükkivalt. Muidugi, kui mõni väike poiss või tüdruk möödub oma veekorviga ja sulle suurte silmadega otsa vaatab, on natuke nadi ei öelda, kuid kui vesi on juba  olemas, siis lihtsalt pole muud teha. Kauplejaid ongi lastest vanemaealisteni, mehi ja naisi. Paljud naised kannavad oma kaupa pea peal ja seda uskumatu osavusega. Mitmetel on pea peale keeratud rätik, ilmselt et kandikut või korvi oleks parem toetada, ja seal otsas siis kaup ning paljud ei toeta pähe asetatud kraami üldse käega, isegi mitte kõikuvas rongis ringi liikudes.

Kohale jõudes selgus, et on ikka väga kasulik tutvuda ka sihtkoha erinevate kirjeldustega, nii ei olnud imestada, et kohe peale rongist maha astumist kargas mulle kõrvale mees, kes tahtis mulle taksoteenust pakkuda, kuigi kuldse kivi baaskülla läheb tegelikult ka kastiauto (pinkidega reisijatele), mis küll korralikult inimesi täis pakitakse, aga ongi palju autentsem kogemus.

Päeval oli olnud varajane algus, kuid tänu sellele olin veidi peale lõunat juba kohal. Kui aus olla, siis kaugelt nägin oma sihtpunkti, kuldse kivi, juba rongi aknast ära, kuid vaid väikse kuldse täpikesena kauge mäe otsas. Ööbima läksin nii nimetatud baas laager külla (Kinpun), kust üles kivi juurde saamiseks on 2 varianti: järjekordne inimeste veoks ümber ehitatud veoauto või 5 tundi suhteliselt järsku üles mäge matkamist. Arvestades siinseid ilmaolusid ja seda, et viis tundi mäkke ronimist on ikka vist raske, otsustasin minna veoautoga. Aga, kuna ma ka seda matkarada käimata ei tahtnud jätta, siis plaanisin alla tulla jala. Saabumise päeval ma kivi juurde ei kiirustanud, et mitte pimeda peale jääda, nii jalutasin külakeses ringi ja läksin veidi mööda matkarada üles poole, et saaks ettekujutuse, mis mind laskudes ootab. Rada, millest märkimisväärne osa on trepid, on palistatud kohalike elamutega. Täna selgus, et need on mõtteliselt külakesteks grupeerunud, vahepeal on ka lühemad-pikemad lõigud “metsarada”. Külades läheb tee reaalselt majadest läbi või oleks täpsem öeld, et maja on ühel ja teisel pool teed ja katus katab ka tee. Kohalikud majad on jalgadel bambuskeppidest ehitised, mille seinteks on bambusmatid või koormariide taoline materjal, parematel majadel on ka puulaudadest seinad ning eriti uhked ehitised on kivist. Viimased on kohati ka mõne templi osa, mida tee ääres mitmeid leidub. Maja kõrval päikselisel lapikesel lebab suure tõenäosusega päikesepatarei või kaks ja all pool asuvate majade küljes on tihtipeale näha ka satelliittaldrikut.

Teeäärsetes majades käib taas äri, leidub mitmeid söögikohti, pakutakse näkse, siinkandis on palju näha erinevaid kuivatatud/ suhkrustatud vilju - pakitult või suurtest kaussidest kaalukaubana ostmiseks. Kusjuures kaalumiseks kasutatakse kõige elementaarsemat kaht kaalukaussi, millest ühte läheb kaaluviht ja teise kaup. Pakutakse ka erinevaid erikujulisi küpsiseid (see vist kirjeldab antud tooteliiki kõige täpsemalt). Kuid lisaks toidule võib leida ka bambusest valmistatud mänguasju, riideid (lai valik pluuse), helmestest valmistatud ehteid ja bambuskeppe. Viimaseid siis, et matkal abiks olla.

Kinpunist ja kuldsest kivist olin juba varem kuulnud, et see on tõeline turistimagnet ja päeval, kui sinna jõudsin, oli seal tõesti palju sagimist. Hiljem sain teada, et seal oli tõenäoliselt tavapärasest rohkemgi rahvast, kuna see nädalalõpp pidavat kohalikel olema miski püha ja nädala lõpu 4 viimast päeva vabad.

Hommikul tegin jälle varajase stardi, et jõuaks enne lõunat hotelli tagasi (et saaks asjad esialgu tuppa jätta) ja et hoiduda keskpäeva kuumusest. Hommikusöök algas kell 6 ja olin täpselt alguseks kohal. Nii olin juba nõks enne poolt seitse veoautol, mis mind mäkke viis ja peale seitset mäel. Tundub, et kui on soovi kohalikega tõelist küünarnuki tunnet tunda, siis on kuldne kivi koht kuhu tulla. Autode peatusest viis katkematu inimvool oodatud kivini. Kuldne kivi on budistide üks tähtsamaid palverännaku sihtmärke, ümber selle on paigad, kuhu saab panna küünlaid ja toitu. Käib tihe sagimine. Suur osa templi alast on kaetud bambusmattidega, kus lebatakse, magatakse, süüakse. Kivi ümber käib palvetamine, aga ka agar pildistamine. Mõni pääseb ka kivi käega puudutama, kuid kui ma ei eksi, siis seda pääsevad tegema vaid mehed.

Kivi vaadatud ja paar pilti tehtud hakkasin inimjões jälle templi alalt välja liikuma, et siis matkaraja ots üles leida. Viimane osutus esimese hooga keeruliseks, kuid siis sain ikka abi ja mulle näidati õige suund kätte.

Teerada oli nagu varasemalt kirjeldatud, kolm tundi kõndimist. Enne ja peale külasid ja külade vahel oli palju annetuste kogumise kaste. Ühest kohast lausa ei lastud edasi, enne kui olid väikse annetuse teinud. Välismaalastele on üldse annetamine kohati kohustuslik, näiteks Yangoni põhi Pagoda ja Kuldse kivi juurde ei pääse sissegi, kui pole teinud 10 000 kyati (~6€) suurust annetust.

Kunagi Austraalias eri linnade botaanikaaedades jalutamas käies unistasin, et kui Aasiasse satun, siis saan kindlasti ka mõnes bambusesalus jalutada, kuid oma siiani toimunud reisidel olen küll väikseid bambuse puhmaid näinud, kuid sellisesse kohati võiks lausa öelda bambuse metsa polnud ma varem sattunud. Tee oli enamuses varjuline, loodus ilus, vaated ilusad, mina olin rahul.

Kui olin juba peaaegu alumisse külla välja jõudnud, jäi üks mind märganud, minust veidi eespool liikunud munk seisma, ootas mind järgi ja tegi juttu. Ta olevat mind ka eelmisel päev märganud ja tundis mind mu roosade juuste järgi ära. Ta väitis end olevat kohaliku kooli õpetaja, kus ta õpetab inglise keelt, matemaatikat ja majandust. Tema inglise keelt oli küll veidi raske mõista, kuid saime siiski juttu rääkida. Ta kutsus mind oma kooli juurde, kus palus, et paarile õpilasele nende õpikust üht teksti ette loeksin. Õpilastel pidavat varsti eksam tulema. Kui lugesin, toodi mulle näha kaks eri kiirnuudli varianti, et valiksin, mida süüa soovin, ja juba varsti toodi mulle kauss nuudlisupiga.

Selgus, et tegelikult on mungal mäe tee ääres 3 kooli, millest 2 ülemist on hetkel suvepuhkusel. Eks selle jutu lõpu poole tuli ka annetuse küsimise jutt, aga oli olnud huvitav vestlus ja lahke vastuvõtt, nii et ei olnud kahju ka kooli toetuseks väikest annetust jätta.

Selle väikse peatuse tõttu jõudsin nibin-nabin enne väljaregistreerimise aega tagasi hotelli. Palusin mõne minuti ajalikendust, et saaks enne lahkumist kiiresti teetolmu maha loputada. Ja siis liikusin küla keskusesse bussi otsima. Mis mind Bago nimelisse linna viiks, kust saaks edasi Kalaw nimelisse linna liikuda, kust plaanin omakorda ette võtta kolmepäevase jalgsimatka Inle järve juurde.

Bagosse sain ilusti (~4 tundi sõitu, mis sisaldas kahte 30 min peatust) ja seal sain ka peale paari tunnilist ootamist bussi peale, et Kalawsse minna. Väidetavalt olid kõik tavabussid täis ja nii müüdi mulle koht ekstra luks bussis, mis aga polnudki nii paha variant, kuna oli selgelt rohkem ruumi ja sain pika sõidu (~8 tundi, sh 30 min peatust) ajal suht hästi magada. Kalawsse jõudsin kell 3 hommikul ja nüüd ootan siin ühes 24h teetoas, et elu käima läheks, saaks oma matka asjad lõplikult kokku leppida ja siis järgmiseks ööks endale ulualuse leida.

Kuna Kalaw on popp matkade alguspunkt ja bussid suurtest linnadest jõuavad siia öisel (varahommikusel) ajal, siis on peale mind siia veel paar gruppi heledanahalisi turiste jõudnud, ka kohalikke on minu saabumisega võrreldes siia teemajja juba rohkem jõudnud.

Põhja pool on külmem ja öö on nii ehk naa jahedam kui päev, nii et enamus riideid on selga tõmmatud ja ootan pikisilmi päikest, mis peaks umbes poole tunni pärast ennast näitama hakkama :)