Ootamatult on eelmisest postitusest kaks nädalat mööda läinud. Vahepeal on kukkunud 10 kuud Austraalias ja viisa lõpp läheneb kosmilise kiirusega. Aga ega ennast sellest heidutada saa lasta ja tuleb üle vaadata, mis veel nägemata.
Airlie Beach'i viimasel päeval nägin üle ei tea mitme kuu üht heaks sõbraks saanud tüdrukut, kellega esimest korda kohtusin oma siinviibimise esimestel päevadel. Olen nüüdseks piisavalt pikalt ringi reisinud, nii et on tekkinud/tekkimas võimalusi oma teel varem kohatud inimesi taas näha ja see on nii tore. Viimastest kohtumistest on tavaliselt möödunud nii mõnigi kuu, kuid taaskohtudes seda tihti ei märkagi.
Edasi liikusin rahulikku, kergelt uneleva atmosfääriga muust maailmast suht eraldatud asumipaari Agnes Waters ja 1770. Mõnus paik, kus niisama uneleda ja võrk-kiiges kiikuda või siis ... surfitunde võtta. Need selles kohakeses ühed Austraalia odavamad, just seljakotiränduritele sobilikud.
Niisiis, peale ööbussilt saabumist, kella 3 ajal öösel, tegin kerge 4-tunnise ööuinaku, väike jalutuskäik, et visata pilk peale kohalikule rannale ja minu esimene profesionaalne surfitund võis alata. Vees möllamine on tore, aga püsti sain laua peal vaid üksikud korrad. Pole hullu, jõuab veel. Sain küll tunda seda tunnet, et laine võtab su endaga kaasa, selleni jõudmine on aga raske. Siinkohal mõtlen seda, et vees läbi vastu vohavate lainete viimaste alguspunkti kahlamine on päris väsitav. Ja siis liugled rannale tagasi ja sumamine sügavamasse vette võib taas alata.....
Esimene päev oli mõnus ja nii otsustasin järgmisel päeval jälle proovida. Teisel päeval sumasin kohe vette, kui enamus veel rannale sissejuhatavat osa kuulama jäi. Laineid polnud nii palju kui eelmisel päeval, kuid tahe oli suur ikka tunnet kätte saada. Väga palju paremini sellel päeval ei läinud, kuid viimast peamiselt seetõttu, et kui tundsid, et, oi, nüüd on laine püütud ja peaks püsti tõusma, siis käed lihtsalt keeldusid keha lauast eemale tõukama. Väsimus. Aga enesetunne oli siiski hea, ilm ilus ja teised õpilased toredad. Mõnusalt veedetud päev.
 |
| Rand, kus surfitunde läbi viidi |
Järgmiseks peatuspunktiks oli Hervey Bay - minu alguspunkt Fraser Island'i tuurile. Peale järjekordset öist bussisõitu hommikul hostelisse jõudes sain ebameeldiva üllatusena teada, et minu ekskursioon on päeva võrra edasi lükatud. Oleks võinud mulle sellest ju varem teada anda. Olin väsinud ja pahur. Olukord lahenes nii, et sain tasuta lisaöö hostelis ja esimeseks paariks ööks suht luksusliku toa ehk siis vahelsuseks omapead. Oma edasised reisibroneeringud andsin hosteli retseptsiooni töötajale, et ta need edasi lükkaks. Õnneks oli kõik see probleemideta võimalik.
Konarlikule algusele vaatamata kujunes Hervey Bay's veedetud aeg meeldivaks. Kohtusin taaskord meeldivate uute inimestega, käisin linna ainukese ööklubiga tutvumas ning tänu sellele, et minu Fraseri tuur edasi lükkus sain sellele minna koos varem Magnetic Islandil leitud tuttavatega. Lõpp hea, kõik hea!
Fraseri saare külastus oli aga siiani üks ägedamaid kogemusi siin Austraalias. Iga 7-liikmeline grupp, mis enne reisi omavahel kokku sai lepitud, sai oma käsutusse ühe Toyota Land Cruiseri ja grupijuhtide juhatamisel asusime Fraiseri saarel asuvat loodusparki avastama. Selle reisi ägedaimaks komponendiks oligi see sama neljarattaveolise masinaga ringi "vuramine". Olin oma grupist esimene, kes rooli sai. Nagu uue mänguasja oleks saanud ning naeratust oli minu näolt võimatu pühkida :D
Saar ise oli ilus, liivaluidete ja mageveejärvedega, mille vett on rikastanud sinna kallastelt kasvavatelt puudelt tilkuv teepuuõli ning mille kaldaid kattis imepeenike valge liiv, mis väidetavalt sobib nii mõnekski iluprotseduuriks, peamiselt naha koorimiseks. Peale looduslikku spad võisid kõik olla rõõmsad oma imepehmete juuste üle (sellel veel oli tõesti, nii uskumatu kui see ka ei tundunud, omadus teha juuksed palju pehmemaks) ning klaariks kooritud naha ning julgemad veidike valgemaks poleeritud hammaste üle :)
Saare üht külge ilmestas 75 miili pikkune rand, millel nii mõnedki miilid said läbitud. Vaatasime üle sellel samal rannas oma viimast puhkepaika omava laevavraki ning enamus käis mulistamas rannaäärsetes "veeloikudes", millel nimeks Champagne Pools. Mina käisin viimastes vaid jalgupidi, kuna ei oli veidi tuuline ja ei tahtnud ennast märjaks teha.
Üldkokkuvõttes jah, jäin selle kolm päeva kestnud seiklusega väga rahule!
 |
| Spa-järv Fraser Islandil |
 |
| Pargitud järgmise vaatamisväärsusega tutvumiseks |
 |
| Eli Creek, Fraser Island |
Järgmiseks peatuspunktiks oli Brisbane ja taaskord kohtumine varasemate reisikaaslastega. Nimelt sain öömaja ühe poisi juures, kellega koos Darwinist Athetoni liikusime. Minuga samal ajal jõudis sinna ja üks paar, kes enamuse minu Athertoni ajast samuti seal elas. Tutvusin Brisbane kesklinnaga seal veidi ringi jalutades, käisin ära kohalikus botaanikaaias, mis oli veidi vähem muljetavaldav kui tema Carnsi kolleeg, kuid meeldiv park ikkagi. Brisbane jättis mulle ühe äärmiselt korras ja pea viimseni viimistletud koha mulje. Vaid üksikutes kohtades oli näha teetöid, pea kõik majad nägid välja nagu eile valminud olenemata sellest, kas valmimisajaks võis tõesti olla eile või hoopis aastasada tagasi. Nagu Perthiski oli ka siin näha uue ja vana koos eksisteerimist. Üle sajand vana ärihoone kõrvuti tänapäevase läikiva pilvelõhkujaga, kuid kõik on niimoodi ilusti kokku sobitatud, et sellised kooslused otseselt silma ei riiva, lihtsalt on ikka ja jälle põhjust üllatuda. Brisbanes oli juba väga ilmekalt näha ka jõulude lähenemist. Jõuluehtes tänavad näevad küll suvekuumuses ja lühikeste riietega inimeste keskel veidi ootamatutena.
 |
| Brisbane, uue ja vana kooslus |
 |
| Jõuluootuses |
Ja Brisbanest edasi tõi tee mnd Byron Baysse. Paik, mille kohta esimeses järgus vaid ülivõrdes kirjeldusi kuulsin, kuid viimasel ajal ka mõne veidi teise valda kalduvat kommentaari märkasin. Hetkel on selle koha peamiseks ilmestajaks pidutsevad noorukid. Nimelt on käimas koolivaheaeg ja kuigi ma ennast ka veel väga vanaks pidada ei tahaks, siis napilt 18-aastased tunduvad ja veidi nooremad tunduvad mulle siiski juba suht lastena. See fakt kõrvale jättes on tegemist hipiliku olekuga väikelinnaga mere ääres. Peamiseks vaatamisväärsuseks siin peaks ilmselt pidama mõne kilomeetri kaugusel asuvat Austraalia mandri kõige idapoolsemat tippu, mille täna ka oma silmaga üle vaatasin. Eile käisin aga oma elu kolmandas surfitunnis ja esimest korda võin julgusega öelda, et püsisin mõne pikema hetke ka vees surfilaual püsti.
 |
| Byron Bay, vaade Austraalia idapoolseimast punktist |
 |
| Byron Bay ja Austraalia mandri idapoolseim punkt |
Ja nüüd veel vaid üks päevake siin Byron Bays ja siis edasi bussimaraton läbi Sydney Melbourne'i.
 |
Mulle nii meeldivad need igasugused kohalikud sisalikud, keda siin ikka ja jälle kohtan.
Nagu ka see tänasel jalutuskäigul nähtu :) |
 |
| Mõned korrad sain laual püsti... |
 |
| ... ja siis jälle võttis võimust laine. Mõnus! |
Kommentaarid