Olles Cairnsi jõudnud hakkasin aktiivselt reisikaaslasi otsima, kellega mööda kallast alla poole liikuda. Juhtus aga nii, et need otsingud ei olnud väga edukad, ja nii otsustasin, et seekordne reis tuleb hoopis bussiga. Mis ehk ongi palju õigem mõte, kuna plaan on Idakallas võrdlemisi kiiresti läbida ja bussiga liikudes saan minna täiesti omas rütmis, ilma et peaksin kellegi teiste soovide ja mõtetega arvestama. Nii et siis esimest korda siin Austraalias olen reisimas täiesti omapead. Kuid õnneks on teel paar kohta, kus reisi varasemates etappides leitud sõpradega kokku saan ja juba on selgeks saanud, et ka niimoodi reisides põrkad mõne aja tagant jälle kokku samade inimestega...
Aga reisist.
Esimene peatuspunkt peale Cairnst oli Magnetic Island. Bussiga mööda kallast alla Townsville poole liikudes, kust praamiga nimetatud saarele saab, olid peamisteks vaadeteks suhkrurooväljad ja lähemal või kaugemal paistvad mäed. Teisel pool võis aeg-ajalt näha vaateid ookeanile.
 |
| Suhkrurooväljad teel Townsville'i |
Praamisõit Magneetilisele saarele võttis 25 minutit ja kohal ma olingi. Hostel asus sõna otses mõttes mere rannal. Nagu kuurort. Saar oli kena ja suht mägine. Oma põhipäeva saarel veetsin ringi jalutades ja snorgeldades. Viimaseks see koht samas parim ei ole. Ranna lähedal väga erilist vaadata ei ole ja võrreldes läänekaldal nähtuga on vesi vähem läbipaistev. Kuid saar oli siiski nauditav. Äraminemise hommikul ärkasin vara, et minna ja vaadata päikesetõusu, sest olen ju jõudnud päikesetõusu rannikule. Varajane tõusmine tasus ennast ära.
 |
| Päikesetõus Magnetic Island'il |
Tegin pisikese jalutusringi ka Townsville'is. Eks rannaäär oli seal ilus ja korras ja parkides võis näha mind siin kaldal lummavaid viigipuid, mis oma rippjuurtega kui sammas-salusid võivad moodustada, kuid samas siiski pisike linn, mis palju põnevust ei pakkunud.
Järgmiseks peatuspunktiks on mul Airlie Beach. See on kuurortlinnake idakalda ühe nö kohustusliku vaatamisväärsuse, Whitsunday saarte väravpunkt. Täna käisingi nimetatud saartega tutvust tegemas. Siin saan juba öelda, et ka idakallas võib sõnatuks võtta oma lummavate vaadetega. Vesi ei ole endiselt nii selge, kuid on sinisinine ja Whiteheaven'i rannal olev liiv on imepeen ja väga valge. Kena kena kena.
Käisime ka snorgeldamas ja kuigi ka siin annaks vee selguse üle veidi nuriseda peab ütlema, et suur vallrahu on oma kuulsust väärt. Nägin palju ilusaid värvlisi koralle ja nii mõndagi kala :)
 |
| Whiteheaven Beach, Whitsunday Island |
 |
| Whiteheaven Beach, Whitsunday Island |
 |
Sellise sõiduvahendiga sai siis saarte vahel tiirutatud.
Giidi sõnade kohaselt oli päevateekonnaks üle 100km |
Kommentaarid