Tagasi mere äärde
Kui kohalikega rääkida, mis oleksid paigad, mida tasuks ümbruskonnas vaadata, siis pea igaüks toob välja Bremer Bay. Kiidetakse kuidas sinna on nii hea kalale minna ja kuidas seal on nii nii valge liiv ja sinine meri ja pikad rannaribad. Kui niimoodi kiidetakse, siis peab ju ära vaatama :)
Ühel nädalavahetusel lubasid paar siin tekkinud tuttavat, et lähevad Bremer Baysse ja võtavad mind kaasa. Lõpuks ei saanud ma aga antud päevaks vaba päeva ja nende plaanid ka viimaks muutusid. Teisalt on üks püsikunde, kes ei väsi lubamast, et ta viib mind Bremer Baysse kalale. No kui üks variant oli juba ära kukkunud, siis tuli teisest kinni hakata. Pühapäeval sain vaba päeva ja plaan sai teoks.
Kui kuskile veidi kaugemale minek, siis tuleb hommikul vara startida. Mis tähendas minu jaoks ärkamist kell 6:30, mis tekkinud päevaplaani juures, kus ma enne 9 kindlasti tavaliselt liikuma ei saa, oli suhteliselt raske. Eks ma veidi venitasin ikka seda und ja nii oli, et kui pubisse paari veepudeli järgi läksin, mis kaasa võtta, nägin autot juba õues ootamas. Hommikusöök jäi igatahes kesiseks, sest selleni ma veel jõudnud ei olnud (haarasin köögist banaani).
Bremer Bay asub Pingrupist umbes 160 km kaugusel kagu suunas Fizgerald River National Parki äärealadel. Sõit sinna võtab umbes 2 tundi. Teel tegime väikse kohvipeatuse Jerramungupis, mis on Pingrupist veidi suurem koht. Just eelmisel õhtul olid mul pubis kolm kutti, kellest vähemalt üks oli sellest kohast pärit. Nad jõudsid mainida, et kui ma sellest linnast peaksin miskil põhjusel mõnikord läbi sõitma, siis peatust teha pole mõtet, kuna kohalik pubi pole eriti hea. No me tegime peatuse ikka ja läksime läbi hoopis kohalikust Road House'ist, kus muu hulgas sooje pirukaid müüdi. Sain rõõmustada, et polnud hommikul palju süüa jõudnud, kuna olen nii mõnegi korra mõelnud, et tahaks proovida neid pirukaid, mis siin kohati väga populaarsed tunduvad olevad, aga enamasti pole ma neid soojana näinud või siis on mul kõht juba täis olnud. Proovisin kartuli-veiselihapirukat. Maitse oli täitsa normaalne, kuid minumeelest mitte midagi erilist, et tormaks järgmine kord taas ostma. Igatahes nüüd siis on ta proovitud.
Edasi sõites ilmus üks hetk nähtavusse üks mägi. No Austraalia ei väsi mind üllatamast. Ma ei ole küll mägedega väga harjunud, olles lamevabariigi Eesti põliselanik, kuid miskipäraset on mul jäänud selline ettekujutus, et mäed tulevad suuremate gruppidena, ahelikena, et nende ümbrus on ka veidi mägisem või künklikum vms. Siin on aga nii, et on lauge lauge maa, ja siis äkitselt on üks või kaks mäge. Mu reisijuht teadis öelda, et see mägi, mida taamal nägime oli Stirling Range National Parkis asuv mägi. Olen sellest varemgi kuulnud. Selle otsa peaks vist isegi jalutada saama. Võibolla, kui leian kompanjone, teen selle jalutuskäigu ükskord ära.
Ja ei möödunud palju aega, kui olimegi juba kohal. Esimeseks plaaniks oli minna randa, kus mu reisikaaslane (edaspidi R) tavaliselt kalal käib. Kui hakkasime lähemalt jõudma, siis tegi a väikse peatuse, et rataste juures miskit mutrit keerata, et auto neljarattaveolisus "sisse lülitada". Nimelt oli tema plaan täitsa randa välja sõita.
Maastik oli muutunud märksa rohelisemaks ja varsti oligi taamal juba merd näha :D
Kui pehmema liiva peale välja jõudsime juhtus aga nii, et vaatamata neljarattaveole jäime ikkagi liiva kinni. R läks asja kontrollima ja proovis ennast välja kõigutada. Mina läksin autost välja, torkasin varbad pehmesse liiva, haarasin oma telefoni ja püüdsin mulle avanevat ilusat vaadet jäädvustada. See, mis silmaga näha ja mis pildile jääb on aga täitsa erinevad asjad. Kaasa ei aidanud ka pilvine taevas, nii et miskeid suurepäraseid pilte ma ei saanud. Ka auto ei tahtnud liikuma hakata, nii et R otsustas rehvid veidi tühjemaks lasta, et siis pidavat auto edukamalt ronima hakkama.... Endiselt ei miskeid tagajärgi.
Õnneks tuli rannalt üks auto. Juht peatus, et uurida, kas vajame abi ja koos said mehed auto lõpuks välja. Ma aitasin ka veidi kaasa, ühe ratta tagant liiva välja kaevates. Selgus ka põhjus, miks kinni jäime. Nimelt ei olnus neljarattavedu sisse lülitunud. Et mitte riskida uuesti kinnijäämisega pöörasime otsa ringi ja läksime järgmist randa otsima, kuhu kergemini ligi pääseb.
Järgmine valik oli Short Beach - lühike rand. Võtsime õnged ja sööda välja ning kalapüük võis alata. Kala püüdsime rannalt. Ei olnud veel kaua püüdnud, kui arvasin, et sain miskit kätte. Siiski püüdsin vaid mererohtu. R väitis lainetes lõhe nägevat. Võibolla seal oli ka, aga ma väga hästi kaugele ei näe ja lainevahus kalu märgata ei oska, nii et ei osanud kaasa kiita ega ümber lükata tema väiteid.
Varsti püüdsin siiski ka oma esimese kala. Pisikese heeringa. Tundub, et see kala elab igal pool maailmas. R arvas, aga et kala on liiga väike ja tuöeb vette tagasi lasta, kus ta varsti lindude saagiks langes.
Üks hetk tüdinesin, kuna uusi kalu ma kätte ei saanud, ja otsustasin lähedalasuvale kivisemale rannaosale uudistama minna.
Peale seda randa läksime kohalikule grillimisalale lõunat sööma ja siis veel ühele rannale kalaõnne proovima. Päeva saagiks oli kaks heeringat, mis mõlemad merre tagasi suundusid (teise püüdis R). Teisel rannal võib kehva kalasaagi ilmselt lugeda ka rannalähedal luusinud suure rai süüks. Nimelt pidavat nii olema, et kui rai on läheduses, siis teised kalad püüavad eemale hoida. Ja see rai oli üpris suur, põhjust karta.
Teel tagasi Pingrupi hakkas vihma sadama. Olin rõõmus, et päeval siiski suhteliselt hea ilm püsis.
Päeva kokkuvõtteks ütleks, et nii tore oli jälle mere äärde saada. Ma olen ikka täitsa veeinimen. Mitte et ma pidevalt lainetes hullata tahaks, aga mere lähedus mulle lihtsalt istub. Bremer Bay kohta ütleks niipalju, et võibolla oli süüks ka veidi jahekas ja pilvine ilm, kuid mulle see koht nii tohutult head muljet ei jätnud. Ilmselt olid kohalike kiidusõnad mu miskit erakordset ootama pannud. Liiga erkordseks ma seda aga ei peaks. Rottnesti rannad meeldisid mulle rohkem.Samas oli hea jälle veidikeseks Pingrupist eemale saada. Oli tore päev.
Ühel nädalavahetusel lubasid paar siin tekkinud tuttavat, et lähevad Bremer Baysse ja võtavad mind kaasa. Lõpuks ei saanud ma aga antud päevaks vaba päeva ja nende plaanid ka viimaks muutusid. Teisalt on üks püsikunde, kes ei väsi lubamast, et ta viib mind Bremer Baysse kalale. No kui üks variant oli juba ära kukkunud, siis tuli teisest kinni hakata. Pühapäeval sain vaba päeva ja plaan sai teoks.
Kui kuskile veidi kaugemale minek, siis tuleb hommikul vara startida. Mis tähendas minu jaoks ärkamist kell 6:30, mis tekkinud päevaplaani juures, kus ma enne 9 kindlasti tavaliselt liikuma ei saa, oli suhteliselt raske. Eks ma veidi venitasin ikka seda und ja nii oli, et kui pubisse paari veepudeli järgi läksin, mis kaasa võtta, nägin autot juba õues ootamas. Hommikusöök jäi igatahes kesiseks, sest selleni ma veel jõudnud ei olnud (haarasin köögist banaani).
Bremer Bay asub Pingrupist umbes 160 km kaugusel kagu suunas Fizgerald River National Parki äärealadel. Sõit sinna võtab umbes 2 tundi. Teel tegime väikse kohvipeatuse Jerramungupis, mis on Pingrupist veidi suurem koht. Just eelmisel õhtul olid mul pubis kolm kutti, kellest vähemalt üks oli sellest kohast pärit. Nad jõudsid mainida, et kui ma sellest linnast peaksin miskil põhjusel mõnikord läbi sõitma, siis peatust teha pole mõtet, kuna kohalik pubi pole eriti hea. No me tegime peatuse ikka ja läksime läbi hoopis kohalikust Road House'ist, kus muu hulgas sooje pirukaid müüdi. Sain rõõmustada, et polnud hommikul palju süüa jõudnud, kuna olen nii mõnegi korra mõelnud, et tahaks proovida neid pirukaid, mis siin kohati väga populaarsed tunduvad olevad, aga enamasti pole ma neid soojana näinud või siis on mul kõht juba täis olnud. Proovisin kartuli-veiselihapirukat. Maitse oli täitsa normaalne, kuid minumeelest mitte midagi erilist, et tormaks järgmine kord taas ostma. Igatahes nüüd siis on ta proovitud.
Edasi sõites ilmus üks hetk nähtavusse üks mägi. No Austraalia ei väsi mind üllatamast. Ma ei ole küll mägedega väga harjunud, olles lamevabariigi Eesti põliselanik, kuid miskipäraset on mul jäänud selline ettekujutus, et mäed tulevad suuremate gruppidena, ahelikena, et nende ümbrus on ka veidi mägisem või künklikum vms. Siin on aga nii, et on lauge lauge maa, ja siis äkitselt on üks või kaks mäge. Mu reisijuht teadis öelda, et see mägi, mida taamal nägime oli Stirling Range National Parkis asuv mägi. Olen sellest varemgi kuulnud. Selle otsa peaks vist isegi jalutada saama. Võibolla, kui leian kompanjone, teen selle jalutuskäigu ükskord ära.
 |
| Veel kaks mäge (asuvad Fitzgerald River Nationa Parkis) |
Maastik oli muutunud märksa rohelisemaks ja varsti oligi taamal juba merd näha :D
 |
| Me ei olnud esimesed, kes püüdsid autoga täitsa mere kaldale välja sõita. |
Õnneks tuli rannalt üks auto. Juht peatus, et uurida, kas vajame abi ja koos said mehed auto lõpuks välja. Ma aitasin ka veidi kaasa, ühe ratta tagant liiva välja kaevates. Selgus ka põhjus, miks kinni jäime. Nimelt ei olnus neljarattavedu sisse lülitunud. Et mitte riskida uuesti kinnijäämisega pöörasime otsa ringi ja läksime järgmist randa otsima, kuhu kergemini ligi pääseb.
Järgmine valik oli Short Beach - lühike rand. Võtsime õnged ja sööda välja ning kalapüük võis alata. Kala püüdsime rannalt. Ei olnud veel kaua püüdnud, kui arvasin, et sain miskit kätte. Siiski püüdsin vaid mererohtu. R väitis lainetes lõhe nägevat. Võibolla seal oli ka, aga ma väga hästi kaugele ei näe ja lainevahus kalu märgata ei oska, nii et ei osanud kaasa kiita ega ümber lükata tema väiteid.
Varsti püüdsin siiski ka oma esimese kala. Pisikese heeringa. Tundub, et see kala elab igal pool maailmas. R arvas, aga et kala on liiga väike ja tuöeb vette tagasi lasta, kus ta varsti lindude saagiks langes.
 |
| Minu püütud kala |
 |
| Short Beach |
Teel tagasi Pingrupi hakkas vihma sadama. Olin rõõmus, et päeval siiski suhteliselt hea ilm püsis.
Päeva kokkuvõtteks ütleks, et nii tore oli jälle mere äärde saada. Ma olen ikka täitsa veeinimen. Mitte et ma pidevalt lainetes hullata tahaks, aga mere lähedus mulle lihtsalt istub. Bremer Bay kohta ütleks niipalju, et võibolla oli süüks ka veidi jahekas ja pilvine ilm, kuid mulle see koht nii tohutult head muljet ei jätnud. Ilmselt olid kohalike kiidusõnad mu miskit erakordset ootama pannud. Liiga erkordseks ma seda aga ei peaks. Rottnesti rannad meeldisid mulle rohkem.Samas oli hea jälle veidikeseks Pingrupist eemale saada. Oli tore päev.
Kommentaarid