Teateid tegelikkusest
Juba teise või siis ehk kolmanda postituse ajal esimese reisi kohta hakkasin mõtlema, et olen alustanud liialt põhjalikult ja nii on jäänud, et siin on juttu ainult sellest, mis toimus nüüdseks juba kuid tagasi, aga mis kus ja kuidas praegune elu kulgeb on täielikult kajastamata.
Kire lõppmäng eelmisele jutule siiski. Edasi liikusime Esperance-i, mis on tuntud kui paik, kus on Austraalia kauneimad rannad, kuid meie olime seal väga valel ajal. Ses suhtes, et oli talv ja jahe ja pilvine. Rannad olid küll kenad, kuid oma teel olime näinud juba päris mitmeid kauneid randu ja vähemalt mulle tundus, et mul on juba küllastus nendest kenadest randadest ja et neil seal puudub see miski, mis ühe koha eriliseks ja tähelepanuväärseks teeb.
Edasi tuli jälle palju sõitmist. Pöörasime nina sisemaale, et minna ja vaadata üle Austraalia kulla kaevandamise endised/praegused tuiksooned. Sihtmärgiks Karlgoolie ja Coolgardie. Esimene neist nö suurlinn Lääne-Austraalia sisemaal ja teine endine kullakaevanduslinn, kus ka praegu kaevandus või paar on, kuid mis tänaseks suhteliselt väljasurnud asum on.
Karlgoolies käisime vaatamas Austraalia suurimat avamaakaevandust. Muljetavaldav kui suure augu on inimesed maa sisse uuristanud! See oli aga suht koht ka ainuke asi, mis suuremat tähelepanu vääris.
Teel tagasi Perthi lihtsalt sõitsime ja sõitsime ja sõitsime. Vahepeal tegime pisikese unepeatuse, mis osutus minu Austraalia kõige külmemaks ööks! ja sõitsime veel. Kokkuvõttes jäin reisiga rahule, kuigi jah, veidi rohkem aega oleks võinud olla.
Kuna reisikaaslasega suhted suht koht klappisid, siis otsustasin temaga ka järgmise sõidu ette võtta. Lisaks ühines meiega Caroline sõbranna Sophie (ka prantslane). Nad olid täitsa rahul, et minu kampa said, sest nii on neil põhjust inglise keeles rääkida, sest üks põhjuseid siia maale tulles oli ju keelt praktiseerida.
Caroline ja Sophie-ga liikusime järgmised neli nädalat põhja poole kuni Broome-ini. Sellest reisist kirjutan ehk ka kunagi pikemalt, kui aega tekib. Broomis veetsime umbes pool nädalat ja siis liikusid prantsuse tüdrukud ühe hollandi ja ühe saksa poisiga autoga edasi Darwini poole. Mina hakkasin edasi liikuma ühe prantsuse poisiga, kellel oma reisibussike. Me ei jõudnud aga kuigi kaugele, kui meie sõiduvahend tõrkuma hakkas. Olime sunnitud tegema pooleteise nädalase peatuse Derby-s. Õnnelikult jälle teel otsustas bussike aga jälle tõrkuma hakata, mis päädis järgmise pooleteise nädala veetmisega Fitzroy Crossing-us. See viimane seisak oli piinavalt pikk ootamine, sest kohake oli imetilluke ja teha polnud seal miskit. Bussike aga kuulus nö mahakandmisele ja edasi jätkasime uues seltskonnas. Internettust kasutades leidsime uue bussikese, kus olid ees juba üks prantsuse poiss, üks itaalia tüdruk ja üks inglise poiss ehk siis edasi hakkasime liikuma viiekesi.
Tee Fitzroy Crossingust edasi oli rahulik. Kus aga ujuda sai tegime peatusi, vahel lausa mitmepäevaseid näiteks Kununurras ja Katherinis ja mõned päevad veetsime ilusas Litchfield National Park-is ja mõned päevad tagasi jõudsime välja Darwinisse.
Kuna reisimine ei ole tasuta ja raha tahab vaikselt otsa lõppema hakata, siis oli plaan, et Darwinis otsin töö ja jään siia mõneks ajaks peatuma. Eile tekkis plaanis aga muutus, nii et tõenäoliselt jätkan siiski veel nädalakese või paar reisimehena ja liigun edasi Cairns-i ehk siis idakaldale.
Ja lõpuks veidi ilmast. Kui Perthist tulema hakkasin, siis ei tahtnud kuidagi uskuda, et kui põhja poole liigume, siis ilm tõesti muutub, aga seda on ta teinud. Eesti sügisele sarnanevast Perthi talvest olen jõudnud Eesti kuumimatele suvepäevadelegi silmad ette tegevasse troopikasse. Alles mõned päevad tagasi sõitsime läbi ühest asumist, kus oli väljas ka kraad, mis umbes 11 ajal näitas 36,4 kraadi sooja!!!
Ja veel selline tähelepanek, et vahepeal toimunud osariigipiiri ületamine on toonud mind uude aega. Täpsemale olen nüüd Eesti ajast 6,5 tundi ees ehk siis kui praegust postitust kirjutades näitab mu arvuti Eesti ajaks 10:02, siis minu telefon, mis Austraalia ajas toimetab annab mulle teada, et kell on 16:32. Vot nii!
Tervitustega :)
Kire lõppmäng eelmisele jutule siiski. Edasi liikusime Esperance-i, mis on tuntud kui paik, kus on Austraalia kauneimad rannad, kuid meie olime seal väga valel ajal. Ses suhtes, et oli talv ja jahe ja pilvine. Rannad olid küll kenad, kuid oma teel olime näinud juba päris mitmeid kauneid randu ja vähemalt mulle tundus, et mul on juba küllastus nendest kenadest randadest ja et neil seal puudub see miski, mis ühe koha eriliseks ja tähelepanuväärseks teeb.
Edasi tuli jälle palju sõitmist. Pöörasime nina sisemaale, et minna ja vaadata üle Austraalia kulla kaevandamise endised/praegused tuiksooned. Sihtmärgiks Karlgoolie ja Coolgardie. Esimene neist nö suurlinn Lääne-Austraalia sisemaal ja teine endine kullakaevanduslinn, kus ka praegu kaevandus või paar on, kuid mis tänaseks suhteliselt väljasurnud asum on.
Karlgoolies käisime vaatamas Austraalia suurimat avamaakaevandust. Muljetavaldav kui suure augu on inimesed maa sisse uuristanud! See oli aga suht koht ka ainuke asi, mis suuremat tähelepanu vääris.
 |
| Kogu auguke kahjuks pildile ei mahtunud. |
Kuna reisikaaslasega suhted suht koht klappisid, siis otsustasin temaga ka järgmise sõidu ette võtta. Lisaks ühines meiega Caroline sõbranna Sophie (ka prantslane). Nad olid täitsa rahul, et minu kampa said, sest nii on neil põhjust inglise keeles rääkida, sest üks põhjuseid siia maale tulles oli ju keelt praktiseerida.
Caroline ja Sophie-ga liikusime järgmised neli nädalat põhja poole kuni Broome-ini. Sellest reisist kirjutan ehk ka kunagi pikemalt, kui aega tekib. Broomis veetsime umbes pool nädalat ja siis liikusid prantsuse tüdrukud ühe hollandi ja ühe saksa poisiga autoga edasi Darwini poole. Mina hakkasin edasi liikuma ühe prantsuse poisiga, kellel oma reisibussike. Me ei jõudnud aga kuigi kaugele, kui meie sõiduvahend tõrkuma hakkas. Olime sunnitud tegema pooleteise nädalase peatuse Derby-s. Õnnelikult jälle teel otsustas bussike aga jälle tõrkuma hakata, mis päädis järgmise pooleteise nädala veetmisega Fitzroy Crossing-us. See viimane seisak oli piinavalt pikk ootamine, sest kohake oli imetilluke ja teha polnud seal miskit. Bussike aga kuulus nö mahakandmisele ja edasi jätkasime uues seltskonnas. Internettust kasutades leidsime uue bussikese, kus olid ees juba üks prantsuse poiss, üks itaalia tüdruk ja üks inglise poiss ehk siis edasi hakkasime liikuma viiekesi.
Tee Fitzroy Crossingust edasi oli rahulik. Kus aga ujuda sai tegime peatusi, vahel lausa mitmepäevaseid näiteks Kununurras ja Katherinis ja mõned päevad veetsime ilusas Litchfield National Park-is ja mõned päevad tagasi jõudsime välja Darwinisse.
Kuna reisimine ei ole tasuta ja raha tahab vaikselt otsa lõppema hakata, siis oli plaan, et Darwinis otsin töö ja jään siia mõneks ajaks peatuma. Eile tekkis plaanis aga muutus, nii et tõenäoliselt jätkan siiski veel nädalakese või paar reisimehena ja liigun edasi Cairns-i ehk siis idakaldale.
Ja lõpuks veidi ilmast. Kui Perthist tulema hakkasin, siis ei tahtnud kuidagi uskuda, et kui põhja poole liigume, siis ilm tõesti muutub, aga seda on ta teinud. Eesti sügisele sarnanevast Perthi talvest olen jõudnud Eesti kuumimatele suvepäevadelegi silmad ette tegevasse troopikasse. Alles mõned päevad tagasi sõitsime läbi ühest asumist, kus oli väljas ka kraad, mis umbes 11 ajal näitas 36,4 kraadi sooja!!!
Ja veel selline tähelepanek, et vahepeal toimunud osariigipiiri ületamine on toonud mind uude aega. Täpsemale olen nüüd Eesti ajast 6,5 tundi ees ehk siis kui praegust postitust kirjutades näitab mu arvuti Eesti ajaks 10:02, siis minu telefon, mis Austraalia ajas toimetab annab mulle teada, et kell on 16:32. Vot nii!
Tervitustega :)
 |
| Katherine Hot Springs ehk looduslik spa. Veetsime vees vedeledes tunde ja tunde. |
 |
| Metsa elanik (ohtlikkuse kohta öelda ei oska) |
 |
| Wangi Falls |
Kommentaarid
palun uuendage oma blogi!
Lugupidamisega,
Teie kannatamatud fännid :)