Elu on seiklus

Enne Austraaliaga hüvasti jätmist liikusin tagasi Sydneysse, et vaadata, mis seal veel vaatamata jäi ja lennukipilet oli mul ka stardiga Sydneyst ostetud. Enne Melbourneist lahkumist valdasid mind veidi vastandlikud tunded. Kuu aega ühes kohas viibides jõuab juba suht koduneda, kuid mäletasin veel ka kuidas selles linnas paikseks jäädes mõlgutasin mõtteid, et ehk oleks võimalik oma tagasiteed tsipa varemgi alustada. Igatahes, inimestega hüvasti jätta on alati veidi nukker, kuid kui buss oli Sydney poole startinud, siis oli kõhus selline mõnus surin teadmisest, et kodutee on alanud. Sydney tervitas mind rohkete tuttavatega. Plaanitult ja kogemata sattusin kokku erinevate varem oma Austraalia rännakutel kohatud inimestega. Muu hulgas sain kokku kahe prantsuse tüdrukuga, kellega koos kuu aega läänerannikut vallutasime. See oli üks äärmiselt mõnus ja meeleolukas taasnägemine :D Ühel päeval oli plaanis Sinimägedesse minna. Et täitsa omapead ei peaks seda teekonda ette võtma, kutsusin kaa...

Vaatan siit internetist, et teil seal Eestis on külm ja ähvardab veel külmemaks minna. Mul siin Malaisias on jällegi palav. Endiselt hoian päeval liikudes pigem varju ja ikka jookseb aegajalt hignireke mööda selga alla. Aga võibolla on asi lihtsalt selles, et Singapuri hosteli konditsioneeritud toas esimesel ööl lõdisesin külmast ja olen pisikese haiguse külge saanud. Igatahes loodan, et veebruariga suuremad külmad mööduvad ja kui kuu lõpus koju naasen, siis on veidi leebemat talveilma oodata :)

Olen mõelnud, et millega ma seal Melbourneis siis täpsemalt tegelesin ja ei oskagi nii täpselt kirjeldada. Hostelist leidsin järjekordse toreda kamba inimesi, kellega aega veeta, vahel linnapeal käia, vahel hosteli hoovis juttu rääkida ja muud pulli teha. Ükskord kodu lähedal asuvas rahvuspargis jalutades avastasin golfiväljaku. No pole just suur avastus, ses suhtes, et Austraalia on nendega päris tihedalt kaetud. Aga edasi jalutades sattusin klubimaja juurde ja uudishimu viis sinna ka sisse vaatama. Möödus vaid hetk, kui leti tagant tuli küsimus, et kas mind on võimalik kuidagi aidata. No ma siis ausalt tunnistasin, et ainult vaatan ringi, et mis hinnad ja kuidas see klubi seest poolt välja näeb. Peale mõneminutilist vestlust ulatas noormees leti tagant mulle tšeki viiekümnele range pallile ja otsis tagatoast välja paar golfikeppi ning ütles, et võin minna ja proovida, kuidas löögid välja tulevad. Täpsustavalt mainis, et ma välismaalt, nii et raha ta mu käest ei küsi. Olin nii rõõmus...

No tegelikult ega ta nii naksti läinud ühti. Arvan, et võrreldes nii mõnegi varasema aastaga, on aeg kulgenud rahulikumalt, sest on olnud aega näha palju uut ja huvitavat, kohtuda paljude huvitavate inimestega. Sellegi poolest otsas ta on. Eile õhtul võtsin ette lennureisi, mis mind peale vahemaandumist Kuala Lumpuris täna hommikuks Singapuri tõi. Peale viimast postitust olen veetnud kuukese Melbourneis elu nautides ja siis nädalakese Sydneys linna ja selle ümbrusega tutvudes. Veidi pikemalt Austraalia viimastest kogemustest aga siis, kui olen soetanud järjekordse adapteri, mille abil oleks võimalik siinsetest pistikupesadest elektrienergia oma arvutile kohale toimetada. Miks küll peavad igas riigis omamoodi pistikupesad olema?