Elu on seiklus

Ootamatult on eelmisest postitusest kaks nädalat mööda läinud. Vahepeal on kukkunud 10 kuud Austraalias ja viisa lõpp läheneb kosmilise kiirusega. Aga ega ennast sellest heidutada saa lasta ja tuleb üle vaadata, mis veel nägemata. Airlie Beach'i viimasel päeval nägin üle ei tea mitme kuu üht heaks sõbraks saanud tüdrukut, kellega esimest korda kohtusin oma siinviibimise esimestel päevadel. Olen nüüdseks piisavalt pikalt ringi reisinud, nii et on tekkinud/tekkimas võimalusi oma teel varem kohatud inimesi taas näha ja see on nii tore. Viimastest kohtumistest on tavaliselt möödunud nii mõnigi kuu, kuid taaskohtudes seda tihti ei märkagi. Edasi liikusin rahulikku, kergelt uneleva atmosfääriga muust maailmast suht eraldatud asumipaari Agnes Waters ja 1770. Mõnus paik, kus niisama uneleda ja võrk-kiiges kiikuda või siis ... surfitunde võtta. Need selles kohakeses ühed Austraalia odavamad, just seljakotiränduritele sobilikud. Niisiis, peale ööbussilt saabumist, kella 3 ajal öösel, tegi...

Olles Cairnsi jõudnud hakkasin aktiivselt reisikaaslasi otsima, kellega mööda kallast alla poole liikuda. Juhtus aga nii, et need otsingud ei olnud väga edukad, ja nii otsustasin, et seekordne reis tuleb hoopis bussiga. Mis ehk ongi palju õigem mõte, kuna plaan on Idakallas võrdlemisi kiiresti läbida ja bussiga liikudes saan minna täiesti omas rütmis, ilma et peaksin kellegi teiste soovide ja mõtetega arvestama. Nii et siis esimest korda siin Austraalias olen reisimas täiesti omapead. Kuid õnneks on teel paar kohta, kus reisi varasemates etappides leitud sõpradega kokku saan ja juba on selgeks saanud, et ka niimoodi reisides põrkad mõne aja tagant jälle kokku samade inimestega... Aga reisist. Esimene peatuspunkt peale Cairnst oli Magnetic Island. Bussiga mööda kallast alla Townsville poole liikudes, kust praamiga nimetatud saarele saab, olid peamisteks vaadeteks suhkrurooväljad ja lähemal või kaugemal paistvad mäed. Teisel pool võis aeg-ajalt näha vaateid ookeanile. Suhkruroovälj...

Kui Cairnsi päris kesklinnas ringi jalutades kuuled, et miski hull kädistamine käib, siis üles vaadates võid avastada, et oled läbi jalutamas suure puu alt, mis kubiseb päevaks puhkama tulnud nahkhiirtest. Ja kui enne sai mainitud, et tähelepanu köidab kädistamine, siis sellest võib järeldada, et nii mõnigi neist ööse eluviisiga elukatest võivad ka päevasel ajal oma oksa küljes rippudes päris elavaloomulised olla. Eile alustasin oma idakalda avastamise tuuriga. Esimeseks ettevõtmiseks oli Daintree vihmametsa ja Cape Tribulation'i külastamine. Läksni seda Cairnsist veidi põhja pool asuvat ala avastama ühe ühepäevase bussituuriga. Kui eelmine kord Cairnsisse jõudsime, siis avaldas mulle pigem pettumust mereäär, kuna meri oli selline mudase vee karva. Ka enamus eilsetest merevaadetest ei muutnud minu esialgset arvamust idakalda rannaäärest palju paremaks. Täitsa kalda ääres on ikka selline rohekashall vesi; alles kaugemal hakkab paistma sinist vett. Vaatamata sellele veidi häirivale...

Kuidagi on nii juhtunud, et üle kahe kuu ühes kohas siin Austraalias kohe ei püsi. Samas ehk õige ka, sest ainult aasta on ju kujutada ja kui väga pikalt paigale jääda, siis palju ei näe. Athertonis oli küll algselt plaan Detsembri keskpaigani olla, kuid töösituatsioon ei vastanud minu ootustele ja otsustasin vahelduseks jälle reismise ette võtta. Kahju küll lahkuda, kuna tutvusin paljude toredate inimestega, kes nagu perekonna eest mulle seal olid, kuid eks nii mõnigi läks juba enne mind ülejäänud Austraaliat avastama ja ega enamus teisigi sinna ju igaveseks jää. Üks hetk tuleb ennast lihtsalt mugavustsoonist jälle lahti raputada. Viimasel nädalavahetusel jõudsin veel külas käia ühel Eesti tüdrukul, kellega viis mind kokku farmer, kelle juures peamise aja seal Athertoni kandis töötasin. Väga toreda vastuvõtt oli. Sõime rohkelt arbuusi (värskelt põllult toodud), ajasime jutt, käisime öises farmis veidi golfi autole sarnaneva autoga ringi sõitmas, eesmärgiga tabada soovimatuid loomküla...