Elu on seiklus

See oma blogipostitustele pealkirjade välja nuputamine on üks keeruline ülesanne... Igatahes, mis ma kirja panna tahtsin oli, et vaatamata sellele, et Atherton ei ole ehk kõige põnevam paik maamuna peal, kus pikemalt peatuda, olen siin peale rohkem kui kuu veetmist suht ära harjunud. Töö, mis on vajalik, on küll tüütu, aga näiteks vabadel päevadel on saanud heaks harjumuseks ikka mõne ümberkaudse, jalutuskäigu raadiuses oleva mäe otsa "ronida". Viimast nii aja veetmise kui ka väikese treeningu mõttes. Samuti tuleb tõdeda, et pühapäeva hommik pannkookidega on saanud pigem reegliks kui erandiks. Kord avastasime poest supersoodsa pakkumise erinevatele pannkoogijahudele. Ja ega sellist asja saa ju kasutamata jätta. Ja vahel teeb keegi teine hommikul pannkooke ja pakub lahkelt teistelegi või siis näiteks tänahommikul oli juba ette teada, et mu toakaaslane on endale ja mõnele teisele (sh mulle) pannkooke valmistamas :) Aitäh Annele pannkookide eest! :) Iirimaa, Saksamaa, Taiwa...

Erinevates kohtades ringi reisides ja pikemat aega kodust eemal viibides (Barcelona) ei ole ma kunagi liiga tugevat koduigatsust tundnud. Ikka tunnen puudust inimestest ja vahel tahaks mõneks ürituseks koju, aga muidu on ikka palju toimetamist ja pole aegagi mõelda vahel kodu igatsemise peale. Siin Athertonis aga olen esimest korda elus tundnud sellist kipitavat soovi asjad pakkida ja lennukisse istuda ning tagasi Eesti lennata. Ja mitte selle pärast, et siin nii halb oleks olla või poleks inimesi ümberringi. Eks töö ei ole just kõige põnevam, aga see pole miski üllatus. Ja nagu ikka on see reisiinimeste seltskond, kellega ümbritsetud olen, lõbus ja huvitav. Siiski olen viimasel ajal korduvalt tabanud ennast mõtlemast, et tahaks vahelduseks kodus olla, kus ümberringi tuttavad inimesed. Tahaks teatrisse ja kinno, viimast eriti lähenevale PÖFFile mõeldes. Ning ega minu postkasti potsatanud kutse taas PÖFFile vabatahtlikuks minna ka asja kergemaks ei teinud. Ja tean, et ilm ei ole kodus k...

Erinevad inimesed on välja toonud, et mu blogi pole ammu uuendust saanud. Iseeneselegi ootamatu oli avastada, et viimane sissekanne oli nüüdseks juba üle kuu aja tagasi ja asja tähelepanelikumalt uurides leidsin ka, et see oli tehtud Austraalia osariigist, kus ma juba pikemat aega ei viibi. Plaan enne taaskordset pikemat peatust idakaldale välja jõuda läks tegemisse ja nii möödus paar nädalat veel teel olles. Seekord olid reisikaaslasteks kakas sakslast ja üks hollandlane ja sõiduvahend vahelduseks hoopiski auto, mitte reisbussike. Darwinist alla poole liikuma hakates võtsime esimeseks sihtmärgiks teha kõrvalepõige Kakadu rahvusparki. See on üks suuremaid rahvusparke maailmas ja kuigi seda väga kiidetakse, siis ma ütleks, et olen siiani siin Austraalias ka imetlusväärsemaid kohti külastanud. Samas ei saa seda kohta liigselt ka materdada, sest oli ju sealgi vaatamist väärivat ning muu hulgas sain oma silmaga ära näha metsiku soolasevee krokodille (salty). Nimelt ühel pisikesel matkara...