Elu on seiklus

Viimased paar päeva veetsin üle pea et kahe kuu taas Perthis. Kuna hostel, kus viimane kord elasin oli täis, siis otsisin endale ühe teise, kesklinna lähistel. Minu vanas hostelis on endiselt inimesi, kes olid seal ka siis, kui mina seal elasin, uues loomulikult mitte. Kuna läksin linna vaid paariks päevaks, siis ei olnud mul plaanis minna ja hakata uusi tutvusi looma, kui siis välja arvata oma tutvumine oma uue tööandjaga. Nii käitusin ka hostelis mitte just ükskõikselt aga igatahes ei hakanud kellegagi väga püüdlikult sõprust sobitama. Kui paljude inimestega ühes toas oled, siis juhtud aga ikkagi vestlema ja nagu selgus oli meie toas täitsa toredaid inimesi. Üks tüdruk näiteks täiendas muu hulgas minu olemat muusikakollektsiooni. Täna, tagasi Pingrupis, kuulates muusikat, mis saab edaspidi mu meelt lahutama, kui tunnen, et vaikus hakkab matma, hakkasin mõtlema, et üks asi selle pideva liikumise juures, mis ehk vahest veidi nukraks teeb, on see, et oma teel kohtad vahest toredaid inim...

Vaatasin praegu oma blogi paremas ääres tiksuvat kella ja see näitab juba 65 päeva ehk siis kõigest 300 päeva veel ja aasta saabki täis :) Et ikka veidi liigutada ka, olen viimasel ajal püüdnud vahelduva eduga linnakese lähiümbruses jalutamas käia. Jalutuskäigu jooksul kohtan keskmiselt 3-4 autot... laupäeval nägin vaid ühte ja pühapäeval miskit kuut või seitset. Igatahes, alati kui mõni auto mulle vastu sõidab viskab juht käppa ja enamasti ma neid juhte tegelikult üldse ei tunnegi. Vot, aga inimesed siin on nii viisakad, et kui teist näevad, siis tervitavad :) Esmaspäeval, kui jälle Andreaga golfi mängimas käisime, siis rääkisin talle oma tähelepanekust ja ta kohe selgitas, et siinkandis on jah nii kombeks, et tervitatakse, ka kui kaks autot teel teineteisest mööduvad, siis tõstetakse käsi roolil tervituseks. Ta lisas veel, et kui Albany-sse sõidab vahel, siis mingist hetkest tema ikka veel lehvitab, aga vastutulevad autod enam mitte ja siis tuleb talle meelde, et oi ta on juba suu...

Kui kohalikega rääkida, mis oleksid paigad, mida tasuks ümbruskonnas vaadata, siis pea igaüks toob välja Bremer Bay. Kiidetakse kuidas sinna on nii hea kalale minna ja kuidas seal on nii nii valge liiv ja sinine meri ja pikad rannaribad. Kui niimoodi kiidetakse, siis peab ju ära vaatama :) Ühel nädalavahetusel lubasid paar siin tekkinud tuttavat, et lähevad Bremer Baysse ja võtavad mind kaasa. Lõpuks ei saanud ma aga antud päevaks vaba päeva ja nende plaanid ka viimaks muutusid. Teisalt on üks püsikunde, kes ei väsi lubamast, et ta viib mind Bremer Baysse kalale. No kui üks variant oli juba ära kukkunud, siis tuli teisest kinni hakata. Pühapäeval sain vaba päeva ja plaan sai teoks. Kui kuskile veidi kaugemale minek, siis tuleb hommikul vara startida. Mis tähendas minu jaoks ärkamist kell 6:30, mis tekkinud päevaplaani juures, kus ma enne 9 kindlasti tavaliselt liikuma ei saa, oli suhteliselt raske. Eks ma veidi venitasin ikka seda und ja nii oli, et kui pubisse paari veepudeli järgi ...

Vahepeal hakkas palju hoiatatud igavus Pingrupis mind viimaks endasse tõmbama. Loodus ei salli aga tühja kohta ja igavlevat Margotit, nii et elu on taas tegusamaks muutunud. Sõbralikud suhted klientidega on abiks :) Ükspäev tuli üks klient pubisse, võttis oma tavapärase õlle ning tuli välja pakkumisega, et ta võiks mind järgmine päev tööle kaasa võtta. Nimelt oli tal järgmine päev plaanis lambaid ühelt karjamaalt teisele ajama hakata. Uuris veel, et kas ma autoga ka sõita oskan, et ehk saaksin talle isegi abiks olla; kui ta koertega lambaid "juhendab" siis ma saaks osades kohtades ta autot veidi edasi ajada. Tal polnud veel täitsa selge, mis kell ta hommikul alustab, nii et lubas õhtu jooksul pubisse helistada ja teada anda... Õhtu jooksul aga kõnet ei tulnud :( ja nii jäi asi katki. Paar päeva hiljem tuli ta jälle ja ütles, et oli helistanud küll, mitu korda, aga keegi ei vastanud telefonile. Mul ülemus väitis, et vastamata kõnesid telefonil ei olnud, nii et võimalik, et ...